Kaitsekontseptsiooni koht on ajaloo prügikastis

Eesti sõjavägi on alafinant- seeritud, varustatud kiviaegse tehnikaga ja saanud halva väljaõppe. Poliitikutel on viimane aeg lõpetada riigieelarvest kaitsekulutusteks eraldatud summade ebaratsionaalne kasutamine ja ebaprofessionaalse sõjaväe finantseerimine.

Vaatamata kriitikale on Äripäev jätkuvalt seisukohal, et riigikogu poolt üksmeelselt vastu võetud kaitsekontseptsioon tuleb visata ajaloo prügikasti. Tuleb loobuda totaalkaitsest ja luua palgaarmee. Kaitsekulutusteks riigieelarvest eraldatavat raha on võimalik kasutada palju paremini, kui seda praegu tehakse.

Eesti kaitsevõime oleks kindlasti palju suurem, kui praeguse mitme tuhande sõduri ja ohvitseri asemel koosneks armee umbes tuhandest elukutselisest sõjamehest. Palgaarmee vastaste peamine vastuväide on, et see on Eestile liiga kulukas. Toimetus nii ei arva.

Kehtestame palgaarmee keskmiseks palgaks 15 000 krooni kuus. Tuhandemehelise sõjaväe puhul tähendab see aastas umbes 240 miljoni krooni suurust palgafondi. Lahutame palgafondi kaheksasaja miljoni krooni suurusest kaitseeelarvest ja meile jääb 500 000 krooni aastas igale mehele varustuse ostmiseks ja muude sõjaväega seotud kulutuste katmiseks.

Kui viissada tuhat krooni aastas ühe mehe kohta on vähe, siis vähendame sõdurite arvu veel saja või kahesaja mehe võrra. Sõjaväe loomisel tuleb seada eesmärgiks armee kõrge professionaalsus ja hea varustatus, aga mitte sõdurite arv.

Eestil on sõjaväge vaja selleks, et võimalikule agressioonile esimestel tundidel operatiivselt ja jõuliselt reageerida. Toimetus kardab, et praegune sõjavägi ei ole selleks võimeline.

Viieteist tuhande krooni suurune töötasu meelitaks kaitseväkke kindlasti palju tublisid ja haritud noori mehi ning välistaks võimaluse, et vaenlase rünnaku puhul meie mõne eliitväeosa siderühm metsas tina paneb.

Kaitsejõudude juhid põh-jendavad kaitseväe nõrka väljaõpet sellega, et ei jätku piisavalt ohvitsere, kes sõdureid korralikult koolitaksid. Selle probleemi aitaks lahendada sõdurite arvu vähendamine. Kurdetakse, et meil ei ole korralikku varustust. Ka selle probleemi lahendab sõdurite vähendamine.

Totaalkaitse põhiline argu-ment on see, et suure sõjaväega ajame hirmu nahka meie kõige tõenäolisemale ründajale -- Venemaale. See argument ei kannata mingit kriitikat. On selge, et kui venelased tahavad, siis nad meid ka okupeerivad.

Eesti ja Venemaad võiks võrrelda siili ja karuga. Siil okkad võivad olla kui tahes teravad, aga kui karu peaks meeltesegaduses kasvõi kogemata siilile peale astuma, siis on tulemus siili jaoks palju kurvem kui karu jaoks.

Toimetus pole kunagi väitnud, et Eesti ei vaja sõjaväge. Me oleme aga olnud kogu aeg seisukohal, et Eesti ei vaja halba sõjaväge. Kui meil ei ole vajalikul määral raha ja inimesi, siis miks peab jäärapäiselt peaga vastu seina jooksma ja raiuma, et totaalkaitsele alternatiivi ei ole. Alternatiiv on olemas ja see on palgaarmee.