Ministeeriumi kummaline tegevus

Leks Elukindlustus sai rahandusministeeriumilt investeeringuriskiga elukindlustuse litsentsi poolteist kuud tagasi.

Mind hämmastas Äripäevas ilmunud artikkel, kus rahandusministeeriumi osakonnajuhataja Veiko Tali nimetab rahandusministri allkirjastatud litsentsi «lõbuks, mis kaua ei kesta». Tali küsib, kas litsentsi saanud kindlustusseltsid on sellest ka oma kliente teavitanud. Maksupoliitika osakonna asejuhataja Lemmi Oro pärib aga, kas selle kindlustusliigi puhul pole tegemist «teeseldud tehinguga», mis tähendaks ju seaduserikkumist, ja jõuab järeldusele, et «igal juhul tuleb selline maksuparadiis varem või hiljem lõpetada».

Mulle tunduvad sellised ministeeriumi väljendused pärast litsentsi väljastamist kummalised -- on ju igati loogiline eeldada, et ministeerium teeb oma otsused kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes tasakaalukalt ja tagajärgi arvestavalt. Nii Hansapanga Kindlustus kui Leks Elukindlustus, kel täna litsents on, on toiminud igati seadusekuulelikult ega ole muutnud litsentsiga väljastatud kindlustustingimusi.

Kas võib järeldada, et litsentsikomisjon jättis õigel ajal kodutööd tegemata ja ärkas alles uuele tootele tehtava reklaamikampaania ja kogutud preemiate summa peale? Ministeeriumi seisukoht -- «anname litsentsi ja juhul kui turul tekib toote vastu huvi, siis tühistame selle» -- on ohtlik turu tervise seisukohalt.

Kui tavapäraselt elukindlustuses kogutud preemiad investeeritakse kindlustusseltsi poolt kindlustusseaduses ettenähtud rangete piirangute kohaselt, siis investeeringuriskiga kindlustuses pakutakse kliendile võimalust otsustada, kuhu raha investeerida. Sealjuures kannab kindlustusselts elukindlustuse- ja klient investeeringuriski.

Tulumaksuseaduse järgi maksavad elukindlustusseltsid laekunud kindlustusmaksete kogusummalt (preemiatelt) 1% riigile. Investeeringuriskiga elukindlustuse puhul niisiis ka kogu investeeringusummalt.

Investeeringutega juba on kord nii, et nad võivad olla tulusad või mitte, ja see, et nad tänases Eestis on üldjuhul osutunud väga tulusateks, ei jää alatiseks nii.

Investeerimisriskiga elukindlustuse puhul saab riik garanteeritult kogu kindlustusmakselt 1%, seda ka siis, kui investeering ei osutu tulusaks. Taoline kindlustustoode on maailmas enamike kindlustusseltside portfellis.

Kindlustusseltsi poolelt vaadatuna tundub mulle, et kui rahandusminister väljastas investeerimisriskiga kindlustuse litsentsi, kaaluti põhjalikult selle tootega kaasnevaid plusse ja miinuseid ning leiti, et 1% investeerimiskindlustuse kogukäibelt on riigieelarvele oluline allikas võrreldes offshore-firmade kaudu tehtavate investeeringute täieliku maksuvabadusega.

Üheprotsendiline tulu garanteerib riigile raha kindlamal ja kontrollitumal kujul. Ainuüksi Hansapanga kindlustusseltsi investeerimisriskiga elukindlustuse müügilt septembris laekus riigile 45000 krooni.

Eriti kahetsusväärne oleks, kui ministeerium osutuks segaduse külvajaks. Riik, kes peaks sisendama firmadele ja kodanikele kindlustunnet ja stabiilsust ning tagama vastuvõetud otsuste ja majandusseaduste toimimise pikaajalisuse, külvaks tõelist segadust litsentse ühe käega andes ja teisega võttes.