Aasia vari maailmamajandusel

Maailmas tuleb huvitav majandusaasta. Seni on selgusetu, kui palju jääb seda mõjutama läinud aasta peamine majandussündmus -- Kagu-Aasia majanduskriis, mis tegi paugupealt lõpu Aasia majandusimele. Esialgu, kui raskustesse sattusid Malaisia, Indoneesia, Tai ja Filipiinid, käsitati kriisi kohaliku sündmusena, aga kui see haaras maailma suurimate majandusriikide hulka kuuluvat Lõuna-Koread ja ka Jaapanit, muutus ülejäänud maailm tõsiseks. Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) ja G7 riikide poolt Lõuna-Korea toetuseks kokkupandud hiigelsumma -- ligi 60 mld dollarit -- on juba sundinud IMFi tublisti kärpima majanduskasvu prognoose kogu maailmas.

Uue aasta algul teeb Lõuna-Korea probleemi raskemaks see, et kui tohututes raskustes majandus vajaks valitsuse otsustavat tegutsemist, asub 18. detsembril valitud presidendi kabinet ametlikult ametisse alles 25. veebruaril.

Teine Aasia lahtilõikamata mädapaise on Jaapan, kus valitsuse otsustusvõimetuse tõttu on pangakriis jäänud aastateks vinduma. Et olukord on muutunud tõsiseks, tõendab muuhulgas peaminister Ryutaro Hashimoto uusaastakõne, kus ta tõotas maailmale: «Jaapan ei põhjusta kunagi üleilmset majandus- ja finantskriisi. Olen kindlalt otsustanud stabiliseerida finantssüsteemi ja aidata majandus tagasi tõusuteele.»

Euroopa Liit (EL) valmistub praegu palavikuliselt ühisrahaks ja laienemiseks. Mõlemad need protsessid on poliitiliselt üleforsseeritud, ilma piisava majandusliku katteta. Ega asjata väida Nobeli majandusauhinna laureaat Milton Friedman, et erinevalt Ühendriikidest puuduvad ELi ühisturul ühisrahaks vajalikud objektiivsed eeldused.

ELi maitippkohtumisel langetatakse liisk nende riikide vahel, kes pääsevad aasta pärast loodavasse majandus- ja rahaliitu (EMU), mis viib loogilisele lõpule täpselt viis aastat tagasi sündinud Euroopa majanduspiirkonna (ühisturu).

Kindlalt jäetakse EMUst välja Kreeka, ise on otsustanud esialgu kõrvale astuda Suurbritannia, Taani ja Rootsi. Viimaste otsus on äratanud kummastust esimeste seas EMUsse pürgivas Soomes, mille peaminister Paavo Lipponen on jõudnud juba oma Põhjala-naabreid süüdistada ühise ELi-positsiooni nõrgestamises.

Enne euroklubi loomist, 30. märtsil alustab EL kuue riigiga laienemisläbirääkimisi. Euroopa Liidu integratsiooni ja laienemise taganttõukajaks on olnud eeskätt Saksamaa ja selle kauaaegne kantsler, 67aastane Helmut Kohl. Kui sel aastal Saksamaal peetavatel valimistel peaks Kohl aga kaotajaks jääma, võib see märgatavalt mõjutada kogu Euroopa poliitikat, ehkki analüütikud sellesse eriti ei usu.

Mainitud kuue riigi seas alustab Euroopa Liiduga raskeid läbirääkimisi ka Eesti. Mäletades diskussioone Rootsi ja Soome vastavate läbirääkimiste üle mõni aasta tagasi, tundub, et erinevalt Eesti poliitikute väidetest on läbirääkimistel võimalik ELilt nii mõndagi kasulikku välja kaubelda, kui on täpselt teada, mida tahetakse.

Kuid otsustades Luksemburgi tippkohtumise järgse välisministeeriumi pressikonverentsi ning tollimaksude vallas jm küsimustes püsivate erakondadevaheliste lahkhelide üle, ei ole Eesti läbirääkimisteks ega oma huvide kaitsmiseks valmis. Ainuüksi liberaalsusega europürjeleid ära ei võlu.

Kuid teisest küljest võib öelda, et laienemiseks pole veel valmis ka Euroopa Liit ise, sest enne laienemist vajalikud liidu sisemised reformid edenevad aeglaselt ja vaevaliselt.