5 jaanuar 1998

Imelik hirm

Kultuuriministri nõunik Rein Veidemann muretseb eilses Sõnumilehes, et seoses Postimehe äratulekuga kasvab Tartu provintsistumise oht. Ta meenutab nostalgiaga aegu, kus Jaan Tõnissoni Postimees tasakaalustas oma olemasoluga Tallinna Teatajat, mis oli Konstantin Pätsi mõju all.

Siinkirjutaja seisukohalt on täna, pool sajandit hiljem, kus näiteks ajalehte on võimalik mõne minuti jooksul elektroonilisel teel Tallinnast Tartusse saata, sellised väited kummalised. Papa Jannseni ja Jaan Tõnissoni ajad on pöördumatult kadunud. Ajaleht ei ole enam rahva valgustaja ja kultuuri kandja.

Õnneks ei ole täna ka võimalik võtta ühte ajalehte riikliku hoolekande alla, nagu seda tegi Päts Postimehega 30. aastate teisel poolel. Oleks ju kaunis kole, kui näiteks kultuuriminister otsustaks vastukaaluks Postimehe Tallinnasse tulekule ajalehe ära riigistada, määrata näiteks Rein Veidemanni lehe kõige vastutavamaks peatoimetajaks ja kohustaks teda Tartu provintsistumist ära hoidma.

Ajaleht on eeskätt toode, mille valmistajate eesmärk on võita endale rohkem lugejaid. Postimehe tulek Tallinna on selles valguses loogiline samm. On erakordne saavutus, et Tartus tegutsenud väljaanne on juba aastaid oma Tallinna konkurente edestanud.

Kui Postimehele midagi ette heita, siis ehk ainult seda, et nad alles nüüd oma haaret laiendama asusid. Teinuks nad seda mõned aastad tagasi, oleks võimalused tõusta suveräänseks igapäevaseks väljaandeks tunduvalt suuremad.

Lugeja jaoks tähendab väljaandjate majanduslik ambitsioonikus aga seda, et toimetuste professionaalne areng jätkub kiires tempos ning ajalehed muutuvad sisult köitvamaks ja vormilt kaunimaks. Aga kas see ei olegi parim stsenaarium ka rahvuskultuuri arengu seisukohalt?

Hetkel kuum