Väsimatud reguleerijad

Maapoliitikutest on saanud väsimatud majanduse reguleerijad. Homme hakkab valitsuskoalitsiooni juhatus arutama nende ettepanekut litsentseerida toiduainete impordiga tegelevad ettevõtted.

Äripäev ei toeta seda ettepanekut, sest see takistab ettevõtluse arengut, võib anda hoobi paljudele väikefirmadele ja ei aita kuidagi lahendada neid probleeme, mille lahendamist maapoliitikud ja põllumajandusministeeriumi ametnikud loodavad saavutada.

Litsentseerimise vajalikkust on põhjendatud järgmiselt: sellega vähendatakse fiktiivseid tehinguid ja maksupettusi, tagatakse toiduainete kvaliteet ja täidetakse Euroopa Liidu nõudmised.

Ükski nendest argumentidest ei veena toimetust litsentseerimise vajalikkuses. Eesmärgid, mida tahetakse saavutada, on küll õiged, kuid vahend, mida maapoliitikud selleks välja pakuvad, on vale.

Põllumajandusministeeriumi andmetel kaotab riik toiduainete importööride tehtavate fiktiivsete tehingute läbi aastas paar miljardit krooni.

Esiteks ei ole päris selge, millele tugineb ministeeriumi hinnang salakauba nii suure osakaalu kohta. Teiseks ei aita litsentseerimine oluliselt kaasa fiktiivsete tehingute ja maksupettuste vähendamisele ega suuda anda ka senisest suuremat garantiid, et imporditud toiduained on kvaliteetsed.

Parim tõestus sellele on kütusefirmade litsentseerimine. Salakütuseäris osalenud kütusefirmadel ei olnud mingi probleem saada vajalik litsents. Samuti ei ole litsentseerimine tõenäoliselt aidanud vähendada ebakvaliteetse kütuse ja näiteks ka ahjukütuse müüki autokütusena. Litsents ei ole ühestki maksupetturist teinud ausat ärimeest.

Toodangu kvaliteeti aitab kõige paremini tagada ettevõtetevaheline vaba konkurents. On vale arvata ja eeldada, et eraettevõtjate äriidee on ehitatud üles ebakvaliteetse kauba Eestisse impordile.

Maksude laekumine ja fiktiivsete tehingute piiramine on eeskätt tolli, maksuameti ja politsei ülesanne. Kui maapoliitikutel on andmeid, et ligi viiendik toiduainetest tuleb Eestisse salakaubana, siis peaksid nad nõudma koalitsioonipartneritelt sise- ja rahandusministri väljavahetamist, aga mitte ettevõtete litsentseerimist.

Meil kehtib ka juba pikka aega tolliväärtuse seadus, mis peaks välistama võimaluse, et toiduained deklareeritakse tollis alla omahinna. Samuti on meil olemas veterinaaramet, kes peaks tagama toiduainete kvaliteedi.

Peale nõrkade argumentide ei ole maapoliitikud ja põllumajandusministeerium suutnud veel endalegi selgeks teha, milliseid nõudmisi hakatakse firmadele esitama ja mis tingimustel litsentse väljastatakse.

Eestis on juba praegu kehtestatud rida nõudeid ja tingimusi ja meil tegutsevad asutused, kes nende täitmist jälgivad. Pole vaja luua veel lisaks mingeid paralleelseid struktuure ja registreid.

Toimetus kardab tõsiselt, et maapoliitikute litsentseerimise ettepanek leiab koalitsioonis toetust, sest ei ole jõudu, kes suudaks selle vastu seista.

Suurettevõtted mingit tuge-vat kuluaaritööd selle vastu tegema ei hakka. Neile võib litsentseerimisest isegi kasu olla, sest see võib puhastada turu väikefirmadest, kes tegelevad üksikute kaubagruppide maaletoomisega.

Senine praktika on näidanud, et väikeettevõtjate esindajate häält valitsusringkonnad eriti tihti kuulda ei võta.