Tulumaksuvabastus -- tühi poolik munakoor

Valitsuse otsusel vabastati vastavalt tulumaksuseaduse parandusele esimese grupi põhivarasse tehtavad investeeringud kõikjal Eestis, v.a Tallinn ja mõned Harjumaa vallad.

Äripäeva arvetes on tegemist segase otsusega, mis majandusega regionaalpoliitiliselt ei muuda oluliselt midagi. Otsusel on puhtpsühholoogiline kandepind, pealegi tunduvad tõlgendamisvõimalused olevat seadusest endast suuremad.

Tegu on kujuka näitega sellest, kuidas hea idee deformeerub järk-järgult mittemillekski. Algaski ju kõik tegelikult Siim Kallase ja reformistide ettepanekust kaotada ettevõtte tulumaks, mille Koonderakond mõne aja pärast oma leebemaks ettepanekuks mugandas -- vähendada tulumaksu 15 protsendini. Rahandusministeeriumis tõusis nurin -- maksubaas väheneb. Järgmine ettepanek -- vabastada põhivarasse tehtavad investeeringud -- jäi kinni kartuse taha, et ettevõtted viivad põhivahendi piiri alla. Lõpptulemus on üliettevaatlik ei-liha-ega-kala, mis ei vasta isegi Enn Roose hinnangule -- parem pool muna kui tühi koor, vaid on pigem poolik tühi munakoor. Kunagi anti lubadus ja midagi tuli nüüd teha.

Hoopis veidraks teeb olukorra see, et seaduse tegijad ise tõlgendavad soodustust erinevalt. Määruse ümber tekkinud segadus tuli kõneks teisipäevasel valitsuse istungil. Selgus, et millesse täpselt investeerimine tulumaksuvaba on, pole selge ei majandusminister Jaak Leimannile ega rahandusminister Mart Opmannile. Kui regionaalminister Peep Aru leiab, et tema büroo väljatöötatud määrus laieneb ka seadmetele, siis rahandusministeeriumi maksupoliitika osakond on vastupidisel seisukohal. Ametnike tõlgenduse järgi on tulumaksust vabastatud investeeringud, mis tehtud hoonetesse ja rajatistesse ning nendega seotud struktuurikomponentidesse. Uute, tootmiseks vajalike seadmete soetamiseks tehtud investeeringud siia alla ei kuulu.

On palju oodata, et pealin-nalähedased ettevõtted nüüd kribinal kõrvalregioonides tootmishooneid püstitama hakkavad. Paraku on paljud ettevõtted huvitatud ennekõike tootmisest, mitte hoonete ehitamisest. Pealegi on maapiirkondades suuremal või vähemal määral tühjalt seismas tootmiseks kõlbulikke hooneid, mille kasutuselevõtt tuleb kiidetud soodustusest odavam.

Poliitik arvab nii, ametnik teisiti. Lõpuks taandub maksusoodustuse saamine selleni, kui hästi ettevõtja maksuametnikuga läbi saab ja kui veenvalt tõestada suudab, et konkreetsel juhul on tegemist nimelt rajatise, mitte seadmega.

Regionaalpoliitika sildi all erandite tegemine on arusaamatu ja kannab endas praegu vaid kosmeetilist efekti. Tekitatakse mulje, et justkui luuakse õiglust. Teisest küljest, kõik tootmisega seonduv (v.a transpordikulud) on Tallinnas kallim kui mujal. Miks mitte soodustada hoopis Tallinnas.

Siiski oleks riigile kasulikum, kui kogu Eesti ettevõtted oleksid tulumaksu maksmisel võrdsetes tingimustes. Ettevõtluse ja kaudselt ka riigi regionaalpoliitika seisukohalt on kasulikem võtta vastu üheselt mõistetav-tõlgendatav otsus -- kaotada ettevõtte tulumaks.