Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaart tuntakse läbi tasku
Distantskaardilugejate turuleilmumine tähistas uue aja algust pääslakontrollisüsteemides.
Väliselt on kaart nagu tavaline krediitkaart, puudub vaid magnetriba.
Distantskaardil on aga kolm olulist eelist. Esiteks on kaarti mugav kasutada, sest teda ei pea lugejasse torkama ega pilust läbi tõmbama. Piisab kaardi viimisest lugeja tööraadiusesse, mis sõltuvalt lugeja tüübist on 10--40 cm.
Seega ei pea kaarti rahakotist välja võtma, piisab, kui asetada kott hetkeks kaardilugeja ette.
Teiseks ei ole distantskaarti võimalik kopeerida ega paljundada.
Tehases omistatakse igale kaardile oma kood, erinevate koodide arv HID-kaartidel ulatub aga 137 miljardini.
See välistab ka juhuslikud kokkusattumised.
Kolmandaks on seade töökindel. Lugejal pole kuluvaid osi, mistõttu tema tööiga on oluliselt pikem kui magnetkaardilugejal. Sama kehtib kaartide kohta. Sisuliselt on toode mõeldud eluaegseks kasutamiseks, piiriks on pääsla eluiga.
Distantskaardi eelised magnetkaartide ja nende lugejate ees on ilmsed. Ent pole head ilma halvata: distantskaartide ja -lugejate tootjad pole siiani kokku leppinud ühtses standardis. Ühe tootja kaardilugejaga pole võimalik lugeda teisi kaarte;
- universaalsete distantskaartide pinnale pole trükitehniliste vahenditega enam võimalik isikuinformatsiooni kanda. Täiendava info jaoks tuleb valmistada kas paberkleebised või isegi liimida magnetkaardi materjalist täiendav kiht distantskaardile;
- valmistaja poolt kaardile omistatud jäiga numbri tõttu peab aparatuur olema võimeline töötlema eri numbriformaate ja hoidma mälus hulga väga pikki numbreid. Selle saavutamine aga suurendab pääsukontrollsüsteemi koguhinda.