Maksusoodustus tehti teadlikult ebatõhus

Ministrid on algatanud ajakirjanduses kummalise diskussiooni selle üle, mida mõtles valitsus tänavu kehtima hakanud regionaalse tulumaksusoodustuse all.

Seaduse tekst on udune, kuid annab piisavalt selgelt maksuvabastuse vaid esimese grupi põhivara (hoonete) ja selle struktuurielementide soetamiseks, parendamiseks ja täiendamiseks ning nendesse seadmete paigaldamise kuludeks. Teise grupi põhivara seadus ei maini.

Selgitus, miks teise grupi põhivara ei hõlmatud, oli lihtne -- seadmed jms on liikuv vara ning karta tuleb nende kasvõi ajutist rändamist maksuvabastuse alla mitte käivatesse piirkondadesse. Kartus on põhjendatud ja mitte ainult autode ja koduelektroonika puhul.

Teine motiiv oli mõistagi maksutulude säästmine: hooned moodustavad siiski vaid paarkümmend protsenti ettevõtte kuludest ja kui asja vaid pealinnast kaugemal rakendada, on kokku hoitud rohkem kui pool soodustusest. Et kinnisvara hinnad provintsis on mitu korda madalamad kui Tallinnas, ei saa soodustus kuidagi küündida kümnegi protsendini ettevõtete tulumaksukoormusest.

Valitsuse variant on Reformierakonna algatatud ettevõtluse tulumaksustamise kaotamise eelnõu suretamise resultaat.

Idee taandareng on selgelt jälgitav. Esialgu nõustus valitsusliit ebamääraselt vaid investeeritud tulu maksuvabastusega. Seejärel otsustati, et «investeerimine» ei tähenda käibevarasse tehtud paigutusi. Sealt edasi loobuti ka seadmete ja muu teise grupi põhivara hõlmamisest ning lõpuks otsustati asja rakendada vaid pealinnast kaugemal, kus ettevõtluselt minimaalselt tulumaksu laekub. Valitsuse hoolitsus regionaalarengu eest tõi poliitilise punkti pea tasuta.

Riigikogu toetas valitsuse eelnõu põhjusel, et see leevendab pisutki ettevõtete maksukoormust. Siiski annab signaal, mille selline soodustus annab majandusele, põhjust nimetada teda rumalaks. Võime loota tema pääsemist maksuõpikutesse kui negatiivset näidet. Ta soosib kulutamist kõige passiivsemale varale, mille vähesus pole maal kaugeltki põletavaim probleem.

Seadmeid, asutamis- ja arenduskulusid, tarkvara, patente, litsentse seevastu edumeelseks rahapaigutuseks ei loeta ning need jäävad amortiseerimisele mitme aasta jooksul.

Hoonete kohe kulusse kandmine on ajutine võit, mille hinda mõõdab finantskulu määr. Kui tavaliselt tähendab hoone bilansis iga-aastast amortisatsioonieraldist, on nüüd see kuluartikkel korraga ära kasutatud ning tema mõju jätkub just niikaua, kui võimaliku kahjumi edasikandmine kasumit katab.

Kahtlemata kallutatakse ettevõtjaid nüüd eelistama kinnisvara-, mitte tehnoloogiamahukaid investeeringuid. Valitsuse prioriteet põllumajandus saab eelise näiteks tarkvarafirmade ning teenustesfääri ees. Hoonete ostmist soositakse rentimisega võrreldes. Pole selge, kuidas hinnatakse kulu siis, kui hoone soetatakse kinnistuna, koos maaga.

Juba on kuulda, et kasumi nullimise nimel seni kasutuid hoonekarpe ühest firmast teise müüakse. Kasvav nõudlus kergitab kunstlikult kinnisvara hindu ning tulumaksuvõit hääbub. Seda hinda on nüüd aga ka kasulik näidata kõrgemana, mis hakkab bilansse risustama ja lisab majandusse riski. Regionaalne mõju on muudatusel vaid teoreetiline, sest summa on tagasihoidlik ning ei kaalu üles infrastruktuuri, asendi ja tööjõu eeliseid pealinnas.

Odav maksusoodustus on kõige kallimaid regionaalpoliitika viise.