Ilves valis vale erakonna

Välisministri Toomas Hendrik Ilvese astumine Talurahva erakonda nõrgestab ühinenud opositsiooni positsioone ja sellepärast tegi Ilves ennast määratledes vale valiku. Valesti käitusid ka Reformierakonna juhid, kes ei suutnud või ei tahtnud Ilvest piisavalt motiveerida, et populaarne välisminister liituks Reformierakonnaga.

Ma jagan nende vaatlejate ja analüütikute seisukohta, kes arvavad, et Ilvese samm vähendab paremerakondade võimalusi tulla järgmiste riigikogu valimiste järel võimule.

Sellepärast oleks ühinenud opositsioonile olnud palju kasulikum, kui Reformierakonna juhid oleksid suutnud oma ego maha suruda ja pakkunud Ilvesele erakonna valimisnimekirjas esinumbri kohta. Selle sammuga oleks löödud kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks oleks tugevdatud oma erakonna positsioone ja teiseks oleks välistatud uue konkureeriva erakonna teke.

Ilvese panemisega esinumbriks oleks Reformierakond tõusnud kohe favoriidiks ja tõenäoliselt oleks järgmisel kevadel valitsuse moodustanud ühinenud opositsioon Reformierakonna juhtimisel.

Vaatamata sellele, et Siim Kallas oleks olnud valimised võitnud erakonna teine mees, oleks ta võinud asuda peaministri toolile. Ilves oleks aga kuni presidendi- valimisteni täitnud riigikogu esimehe või välisministri ametikohta, et siis pärast president Lennart Meri ametiaja lõppu maanduda Kadriorus.

Selle asemel, et võtta järgmistelt valimistelt maksimum, mis üldse võtta annab, otsustasid Reformierakonna juhid riskida ja säilitada erakonna juhina Siim Kallas.

Ma ei kahtle Kallase juhiomadustes ja usun, et ta on ettevõtlike ja edumeelsete inimeste hulgas väga populaarne, kuid valimisvõidu nimel oleks tulnud Kallas ohverdada.