Ettevõtja on ära unustatud

Artikkel

- Uudised
- 21. jaanuar 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ettevõtja on ära unustatud
Kolm nädalat pärast jõustu-mist on selge, et regionaalset tulumaksusoodustust lubav seadusemuudatus ei vasta ettevõtjate ootustele ning seda ei saa mitmetitõlgendatavuse tõttu rakendada.
Äripäev on sunnitud selle näite varal tõdema, et ettevõtlust reguleerida soovivad ametnikud ja riigikogu liikmed ei ole tihtipeale võimelised seadusakte ette valmistades end ettevõtja olukorda panema.
Kui nad oleksid seda suutnud, siis ei oleks vastu võetud seadusemuudatust, mis vabastab tulumaksust küll investeeringud hoonetesse, rajatistesse ja seadmete paigaldamisse, kuid jätab vabastamata seadmete soetamise. Selgitused, et ka viimast peeti eelnõu kirjutades siiski silmas, seaduses paraku ei kajastu.
Veelgi vähem võiks vabandada see, et eelnõu hääletati varahommikul kell 4.46. See on parlamenditöö eripära, väsinud pea ei saa olla vabandus.
Hoonetest ehk enamgi vajatakse Tallinnast kaugemates piirkondades just seadmeid ja masinaid, millega toota või töödelda. Seda oleks pidanud ametnikud, aga eriti veel väljastpoolt pealinna parlamenti pääsenud saadikud ometigi teadma. Elu Tallinnas muudab inimest, aga nii suur võõrandumine valijatest on üllatav.
Ametnikelt ja saadikutelt ei saa nõuda, et nad oleksid tegelnud ettevõtlusega, opereerinud haigeid, juhtinud lennukit jne, et olla pädevad kõigis valdkondades. See oleks absurdne.
Paraku tuleb tõdeda, et seekord pole seadusetegijad olnud mitte ainult ettevõtlusest, vaid ka loogilisest käitumisest sama kaugel kui jääkaru ekvaatorist. Iga ettevõtja, kes puutub kokku mõistetega amortisatsioon ja põhivara, oleks aru saanud, et seaduses on midagi mööda läinud. Telefonikõnest mõnele tegevraamatupidajale oleks aidanud, et viga vältida.
Siin ei aita ka tavajutt rahapuudusest, mis ei luba pädevaid töötajaid ametis hoida. Kõnealust seadusemuudatust ei koostanud teise kursuse juuratudeng, vaid rahandusministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja ning selle kiitis heaks valitsus.
Pärast probleemi tõstatumist ajakirjanduse veergudel tunnistas aga majandusminister Jaak Leimann, et ka tema ei tea täpselt, millised investeeringud kuuluvad soodustuse alla. Ta küsinud seda kolleeg Mart Opmannilt, kuid ka rahandusminister ei olevat osanud öelda. Ometigi oli seesama Opmann esinenud eelnõu arutelul riigikogus põhiettekandega!
Õigustatud on küsimus, miks ajakirjandus juhtis probleemile tähelepanu alles pärast seadusemuudatuse jõustumist, mitte eelnõu menetlemise ajal. Tuleb tunnistada, et meie toimetus läks lihtsalt alt. Uskusime sinisilmselt, et kui räägitakse valjuhäälselt ettevõtluse soodustamisest ja toetamist, siis seda ka pädevalt tehakse.
Enamat lootsime Reformi-erakonnaltki, kelle ettepanekust kaotada ettevõtte tulumaks kogu protsess ju alguse sai. Ei oleks oodanud, et nad oma hea idee lörtsimist nii rahulikult pealt vaatavad, unustades sootuks ettevõtjate tegelikud huvid.
Isegi viimasel hetkel oleks saanud asjade käiku pidurdada: kohal olnud, kuid hääletamata jätnud ühinenud opositsiooni liikmete vastuseisust oleks selleks piisanud. Ilmselt ei saadud riigikogus üldse aru, millise praagi koalitsioon 16. oktoobri varahommikul 23 poolthäälega läbi surus.
Nüüd soovib valitsus seaduse mõtet kas rahandusministri määrusega või seadusemuudatusega täpsustada. Siinkohal sooviks seadusetegijatele anda omalt poolt nõu hoopistükkis loobuda investeeringute edasisest lahterdamisest kas või selle järgi, kas need on põranda küljes kinni või mitte. Ettevõtluse huvidele vastaks kõige enam ettevõtte tulumaks üldse kaotada.
Hetkel kuum