Väikeinvestoril pole Ukraina turule veel asja

Rääkides Euroopa arenevatest väärtpaberiturgudest mõeldakse enamasti endisi sotsialismimaid, nagu Poola, Ungari, T?ehhi, Balkani riigid. Omaette positsioonil on muidugi Vene turg, mis oma suuruse ja potentsiaaliga meelitab investoreid kogu maailmast isegi praegusel suhteliselt madalas arengustaadiumis. Pea täielikult unustatakse aga turg, mis oma potentsiaali poolest jääb alla vaid Vene turule, teisi «keskeurooplasi» ületab aga kaugelt. Muidugi on jutt Ukrainast.

Ukraina väärtpaberituru võtmeks on sealsete arvukate suurettevõtete erastamine. Väikeste ja keskmist mõõtu firmade erastamine on olnud suhteliselt edukas ning ca 35 000 firmat ehk 78% on nüüdseks erakätes.

Samal ajal pole suurerastamine seni edenenud, paljuski poliitilise vastuseisu tõttu. Keskmisest veidi edukamad on seni olnud keemiatööstus ja metallurgia, kus erakätes on üle poole ettevõtetest. Samal ajal on telekommunikatsioonid ja energeetika täielikult riiklik. Valitsus on andnud siiski lubadusi ning sel aastal võib oodata mitmete strateegiliste firmade osalist erastamist.

Seni on suuerastamine olnud meetodite kaos -- kasutatud on korraga vähemusosaluste müüki töötajatele või liisimist väljaostuvõimalusega, EVP oksjoneid ning müüki tuumikinvestoritele. Uue poliitika kohaselt saavad põhimeetodiks pakkumised tuumikinvestoritele. Poliitilistel põhjustel läheb tänavu esimesel poolaastal EVPde eest müüki mitu paremat energeetika- ja terasefirmat.

Väärtpaberituru infrastruktuuri arendamisel on Ukraina läinud põhimõtteliselt sama teed kui Venemaa. Kuigi Pariisi börsi promokampaania käigus seati ka Kiievis üles uhke börs ning kohalike tegijate poolt veel mõned, langeb börside arvele ca 5% turu 27 mln dollarisest nädalakäibest. Prantslased ise nimetavad Ukrainat ainsaks äparduseks kogu Kesk-Euroopat hõlmanud kampaanias. Suurimaks organiseeritud turuks on sarnaselt Nasdaqile ja RTSile üles ehitatud PFTS-kauplemissüsteem, mille kaudu tehakse 95% tehingutest ning liigub 30% kauplemiskäibest.

Halvimaks probleemiks on aga igasuguse standardiseeritud clearing&settlement-mehhanismi puudumine, ehkki üksikud maaklerid on suutnud leida probleemile teravmeelseid lahendusi. Seetõttu on nii maksetingimused kui väärtpaberite kättetoimetamine iga konkreetse tehingu puhul eraldi läbirääkimiste objektiks.

Sarnaselt Venemaale pole ettevõtete finantsaruanded ka parimal juhul palju väärt ning traditsioonilised analüüsimeetodid lihtsalt ei tööta. Maksekriis ning bartertehingute suur osakaal takistavad samuti firmade normaalset arengut.

Riskide poole pealt peab lisama väga olulisena ka valuutariski, mis on samuti Vene turuga võrreldes suurem, ehkki sügisese kriisi ajal suutis keskpank grivnat edukalt kaitsta. 1998. aastaks vaadati siiski valuutakoridor ümber ning uus koridor lubab valuuta 25% devalvatsiooni. Arvestades riigi võlakoormat pole edasised devalveerimised välistatud. Tänavu toimuvad ka uued parlamendivalimised, mis ilmselt määravad kogu majandusarengu suuna lähiaastateks. Põhjapanevat suunamuutust küll prognoosida pole põhjust, kuid arengu kiirenemine või aeglustumine, eriti aga erastamise käik sõltub poliitiliste jõudude uuest vahekorrast küll.

Nagu ülaltoodust näha, pole Ukraina turg mõeldud nõrganärvilistele ega väikeinvestoritele. Ka suurematel tuleb tuleb sisenemise eel hoolikalt plaane teha ja partnereid valida. Samas on huvilistel aeg olukorda jälgima asuda. Meenutades Vene (ja miks mitte ka Eesti) turu arengut, on just turu elavnemise esimene faas selline, kus õigete otsuste tegemisel miski pole võimatu. Ukrainas pole see aeg enam kaugel.