Miks oleme pahad?

Ajakirjanikelt küsitakse sageli, miks te kirjutate ainult halbadest asjadest. Miks ei räägita meie ettevõttest siis, kui meil midagi õnnestub? Aga kui leitakse väikseimgi konks, haagitakse sõrm taha ja hakatakse sikutama. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Tallinna Pank, Maapank, viimastel nädalatel Hoiupank.

Mõnel tippjuhil, näiteks endisel pankuril Guido Sammelseljal, tekkis seeria kriitiliste artiklite põhjal veendumus, et Äripäev tümitab Tallinna Panka sihilikult, et see ongi Äripäeva olemise idee. Mõned kriitika alla jäänud firmajuhid on kindlad, et konkurendid kasutavad ajalehte tööriistana rivaali hävitamiseks.

Äripäeva eesmärk ei ole mõne panga maa pealt pühkimine ega ka kellelegi ärategemine. Ajakirjanikud töötavad selle nimel, et pakkuda lugejale informatsiooni, mida neil on kasulik ja vajalik teada. Eesti ettevõtjat huvitab rohkem konflikt panga nõukogu liikmete vahel kui teade uue filiaali avamisest või kasumiprognoosi viieprotsendilisest ületamisest.

Äripäev ju sellest ei võida, kui Maapank Eestist kaob, pigem vastupidi. Me kaotaksime aastas mitukümmend tuhat krooni, mida Maapank kasutab enda reklaamimiseks Äripäevas.

Maapangast kirjutame, kuna eeldame, et meie lugejatel on õigus teada, millistes raskustes on üks Eesti kommertspank. Oleks enam kui kummaline, kui me Maapanga kohta kätte saadud info enda teada jätame. Siis saaks tõepoolest rääkida teadlikust avalikkusega manipuleerimisest, mis on otseses vastuolus vaba ajakirjanduse põhimõtetega. Ajakirjanike kõrgendatud huvi negatiivse otsimisel ärgitab ka suhtekorraldajate tegevus. Kõik, mis ettevõttes head, tuleb ju pressiteadete vahendusel ajakirjanikeni niikuinii.

On ammu teada tõde, et niisama kätte tulev kraam muutub väärtusetuks. Mesimagusate PR-meeste tubli tegutsemine on positiivsete sõnumite hinda printsipiaalsete ja skeptiliste toimetajate silmis kõvasti kahandanud.

Ajakirjandusturul saavutavad edu teravad ja sõltumatud väljaanded. Leplikud, asjalikud ja sõbralikud lehed peavad leidma teisi finantseerimisallikaid kui reklaam, sest nad ei ole kuigi loetavad.

See tähendab automaatset sõltuvust mõnest huvigrupist, mis omakorda muudab väljaande kellegi hääletoruks. Äripäev on olnud ja ka jääb teravaks ja sõltumatuks, mis koos lugeja huvi rahuldamisega tagab meile majandusliku edu.

Kuidas peaks negatiivse uudisega ajakirjaniku huviorbiiti jäänud ettevõtja käituma? Parim lahendus oleks asja sisu ausalt ära rääkida. Kahjuks juhtub seda väga harva. Sagedamini hakatakse keerutama ja hämama. Paremal juhul öeldakse «ei kommenteeri,» mis on muidugi märksa etem valetamisest.

Ajakirjanik on aga sellegipoolest sunnitud tegema oma tööd. Põhjendus, et «ma ei saanud sellest asjast kirjutada, sest mehed ei taha rääkida», toimetajat, veel vähem lugejat ei veena. Fakte otsitakse mujalt, kommentaare küsitakse kaugemalt.

Looga on kiire, sest ka teiste lehtede ajakirjanikud ei maga. Ja ilmuv artikkel võib tõepoolest tegelikkust valesti kirjeldada, sest ajakirjanik ei saa lihtsalt teada, kuidas asjad päriselt on. Seejärel algab närvesööv selgitamine, õiendamine ja täpsustamine, mis lõpptulemusena võib meid viia tegelikkusele üsna lähedale, ent miks peab see läbi sellise vaeva sündima?