Miljonite puhtusest

Kümme aastat tagasi alustasime kõik vaestena kapitalismi ülesehitamist. Nüüd on meie hulgas aga juba selliseid miljonäre, kes isegi mõnede miljonite kaotamist börsikrahhi tõttu pisiasjaks tituleerivad. Järelikult on osavamad ja julgemad suutnud üleminekuperioodi võimalused rohkem kui sajaprotsendiliselt ära kasutada.

Soodus pinnas ärivõimete konverteerimiseks nendele vastavateks rubla-, dollari- või kroonipatakateks oli loodud nii rahva suhtumisega riiki kui Moskva võõrvõimu, samuti üha kiireneva inflatsiooni ja defitsiidimajandusega. Ärastamise ja määrimisega saavutatud edu võeti rahva poolt vastu kui võite Moskva üle. IME-aegse Eesti üheks eesmärgiks oligi üleliidulisest kõrgema inflatsiooni abil oma turu parem tasakaalustamine.

Levinumateks rikastumisvõimalusteks olid riiklike ettevõtete juhtkonna poolt asutatud väikeettevõtted, mille kaudu valmistoodangu odava müügi ja tooraine kalli ostu abil pumbati emafirma tühjaks. Selline ärastamisskeem eeldas nõukogudeaegse eliidi hulka kuulumist. Teine popp ja põhimõtteliselt kõigile avatud võimalus oli hinnakääride ärakasutamises. Selleks tuli laenata suurem summa raha, millega tehti üks kasulik vahekäik, pandi teenitud kasum tasku ja tagastati raha laenajale. Ajalugu vaikib edukatest, aga sinna on läinud ebaõnnestujad oma pattudega, nagu seda olid Revalia Panga põhja viinud nikliost, verise finaaliga Otepää Ühispanga MAZiäri jt. afäärid. Pärast rahajanu esmast kustutamist tekib aga uusrikastel soov pääseda ühiskonna eliidi hulka. Ajaloost teame, et seda soovi ikka aktsepteeritakse, kui kandidaat riigi või tema juhtkonna heaks midagi märkimisväärset korda saadab. Nii anti endisele mereröövlile Francis Drake'ile admirali ja sir'i tiitlid selle eest, et ta 1588. aastal Hispaania Võitmatu Armaada aitas purustada. Kuivõrd Eestis esimeste miljonite muretsemine IME aastatel ei leidnud rahva hukkamõistu, siis pole need probleemiks ka praegu. Ja veelgi vähem häirivad nad kaaskodanikke edaspidi, sest eeldatavasti on iga järgmine miljon eelmisest puhtam. Erastamise, börsitehingute või vahendustegevuse kaudu algkapitalile lisa hankimine on ju igati seaduslik tegevus.

On hea, et ühiskond uusrikaste minevikus ei sori. Kuid nüüd on teine aeg ja riik -- Eesti Vabariik. Ajuti võib uusrikastel see meelest minna, kui soov konkurendile ära teha on eriti suur või vajadus ebaõnnestunud äriplaani kahjumeid katta lihtsalt elu küsimus. Siit võibki sündida ahvatlus esimeste miljonite teenimise meetodeid uuesti katsetada.

Kui toetuda meediale, siis on Eestis korruptsiooni tase võrreldes teiste postsotsialistlike riikidega suhteliselt madal, palgamõrvugi sooritatakse haruharva. Kurb on aga see, et väiksemad patud, nagu ümbrikupalgad, insaidertehingud jne, on nii igapäevased, et isegi riigikogu ja valitsuse liikmed rahustavad endid ja kaaskodanikke lootustega, et küllap need pahed ajapikku ise hääbuvad.

Pahesid saab kontrolli all hoida ja taanduma sundida ühiskonna, sealhulgas kolleegide hukkamõist koos pahateole järgneva karistuse vältimatuse tunnetamisega. Üldist hukkamõistu on veel vara oodata. Kahjuks pole Eestis veel ühtegi insaidertehingut tuvastatud, ühtegi rahapesujuhtumit avastatud, kedagi korruptsiooni eest vastutusele võetud.

Muidugi on Eesti ettevõtluskultuuril tarvis aega, et see muutuks läänelikuks, seega valdavalt läbipaistvaks ja seaduskuulekaks. Kuid lisaks kannatlikkusele ja juba välja pakutud präänikule on tarvis nende hirmuks, kelle samm võib ajuti sassi minna, ka tõhusat piitsa riigivõimu käes. Seega peaks õiguskorra tugevdamine olema üks meie prioriteetidest.

Mart Sõrg on Tartu ülikooli pangandusprofessor ja Eesti Panga nõukogu liige.