Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Niiskus ja soojus ajavad iga akna higistama
Vana tüüpi akende puhul on tava- line, et aknaklaaside ja klaaspaketi alumisse serva kondenseerub veeaur. Tänapäevaste ehitusnõuete järgi tehtud aknad higista, kui kütte- ja ventilatsioonitingimused vastavad normidele. Seejuures peaks aken koosnema vähemalt kirka klaasiga kolmekordsest klaaspaketist või kahekordsest klaaspaketist, mille sisemine klaas on selektiivklaasist.
Kondenseerumisnähud tugevnevad kütteperioodile üleminekul, kui vihmased sügisilmad suurendavad kõigi ehituskonstruktsioonide niiskusesisaldust. Niiskete ruumide kütmine ajab aknaklaasid higistama. Selle vältimiseks tuleks tõsta klaasipinna temperatuuri. Klaaspaketi konstruktsiooni tõttu tekib kondensaat rohkem paketi servadele (põhjuseks alumiiniumist vaheliistud) ja esmalt alumisele servale.
Veeauru kondenseerumistundlikkus sõltub:
akna soojusjuhtivustegurist k (W/m²K) -- mida madalam see on, seda väiksem on akna kondenseerumistundlikkus (kaasaegsete akende soojusjuhtivustegur on 1,5--2 W/m²K, vana tüüpi akendel 3--3,5 W/m²K);
toatemperatuurist -- mida jahedam on toa õhk, seda väiksem on kondenseerumistundlikkus;
toa õhu suhtelisest niiskusest -- mida kuivem on toaõhk, seda vähem veeaur kondenseerub;
välisõhu temperatuurist -- mida kõrgem on välistemperatuur, seda väiksem on tundlikkus;
akna tüübist -- avanevad aknad on veeauru suhtes vähem tundlikud.
Toa sisetemperatuuri järgi saab leida toaõhu kriitilise niiskusesisalduse, mille ületamisel hakkab veeaur klaasi pinnale kondenseeruma. Uut tüüpi akendel soojusjuhtivusteguriga k=2 W/m²K on näiteks välisõhu temperatuuri 0° C juures klaaspaketi sisemise klaasi sisepinna temperatuur 14° C. Kui toas on sooja 25° C, hakkavad aknad higistama siis, kui toaõhu suhteline niiskusesisaldus ületab 54%, 22° C toatemperatuuriga üle 62% niiskuse juures jne.