Erakonnad ootavad miljoneid

Koonderakonna peasekretär Aivar Ojavere väidab, et valimiste vahele jäävatel aastatel suudab nende partei toime tulla üksnes riigieelarvest saadava rahaga. Sellest jätkub ka bürooruumide rentimiseks Raekoja platsi ääres, mille eest tuleb maksta 17 000 krooni kuus.

Ainsa sissetulekuallikana mainib Ojavere 730 koonderakondlaselt laekuvat 100-kroonist liikmemaksu, mis teeb ligi 70 000 krooni. Ojavere lisab siiski, et neil on õigus vajadusel oma rahastajate poole pöörduda.

Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas väidab, et riigieelarvest saadav poolteist miljonit krooni on piisav ka 200ruutmeetrise ja 2 miljonit krooni maksnud vanalinna maja ostuks.

Arjakase sõnul jätkub riigi toetusest maja ostuks võetud enam kui 10aastase laenu tagasimaksmiseks ja erakonna vajaduste katmiseks.

Lisaks arvestatakse ligi 2300 liikmelt laekuva 120kroonise aastamaksuga, mis teeb kokku ligi 300 000 krooni.

Isamaaliidu peasekretär Aimar Altosaar kinnitab, et eelmisel aastal toetasid neid sponsorid 300 000 krooniga.

Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich tunnistab samuti, et nende erakond ei saa sponsorite toetuseta läbi. Läinud aastal lisandus riigilt saadud 1,86 miljonile kroonile veidi üle 800 000 krooni sponsorraha.

Altosaar leiab, et erakonna normaalseks tegevuseks oleks riigi toetust vaja suurendada kaks korda.

Ka Kranich on seda meelt, et riigi toetus peaks olema oluliselt suurem. Praeguse 9,9 miljoni krooni asemel tuleks riigieelarvest anda erakondadele 25 miljonit krooni, leiab ta. Selline skeem garanteeriks 12 palgalise töötajaga Reformierakonnale näiteks 4,65 miljonit krooni aastas.

Koonderakonna peasekretär Aivar Ojavere leiab, et normaalne valimiskampaania nõuaks 8--10 miljonit krooni. Eelmisteks riigikogu valimisteks suutis Koonderakond saada toetajatelt veidi alla 1,5 miljoni krooni, 1999. aasta riigikogu valimisteks loodetakse leida 4--5 miljonit krooni.

Ojavere sõnul võib valimiskampaaniat teha kahte moodi -- kas koostada vastavalt oma reaalsetele võimalustele tegevuskava ja see ellu viia või tegutseda aktiivselt niikaua, kuni raha jätkub.

Ojavere tunnistab, et Koonderakond valib teise tee. «Loodan, et oleme suutnud astuda samme, mis on olnud äri- ja majandusringkondadele kasulikud,» lisab ta.

Isamaaliidu peasekretär Aimar Altosaar tõdeb, et nemad suudavad järgmise aasta riigikogu valimiste kampaania teha ära 1,5 miljoni krooniga. 1996. aasta kohalikel valimistel tulid isamaalased Tallinnas toime 300 000 krooniga.

Soov ühiskonna arengus osaleda pole kuhugi kadunud, seepärast erakondadele raha antaksegi, põhjendab Altosaar rahastamist ettevõtjate poolt, võrreldes seda annetustega kirikule.

Sponsorite ja toetajate leidmine kujutab endast sisuliselt eelvalimisi, arvab ta.

Ka Arjakas nendib, et riigieelarvest saadava rahaga pole võimalik valimiskampaaniat läbi viia. Eelmistele riigikogu valimistele kulutas Keskerakond 900 000 krooni. Ka kulutused kohalikele valimistele jäid Tallinnas samasse suurusjärku.

Reformierakond loodab eesootavaks valimiskampaaniaks kulutada 3 miljonit krooni. Sarnaselt kolleegidele keelduvad ka reformierakondlased oma sponsoreid nimetamast. Need on valdavalt eraisikud ning vastupidi kuuldustele pole kunagi ühtegi panka nende hulgas olnud, ütleb Kranich, lisades, et maksuametil ja riigikontrollil on alati võimalus nende erakonna rahaasjadega tutvuda.

Kranich viitab seejuures asjaolule, et Reformierakond on lasknud juba teist aastat oma bilanssi auditeerida.

Möödunud aastal esitati riigikogus korduvalt erinevaid õlleaktsiisiseaduse variante, mis olid kasulikud vastavalt kas turuliidrile Saku õlletehasele või hoopis Tartu õlletehasele.

Isamaaliidu peasekretäri Aimar Altosaare väitel on välistatud, et raha eest saab mõnele huvigrupile kasulikku eelnõu tellida. Iseasi on elementaarne poliitiline lobby-töö, nendib Altosaar.

Ka Heiki Kranich väidab, et tellimustööde nõudlejad on pidanud nende juurest pettunult lahkuma. «Hea idee leiab alati toetust,» tõdeb ta samas, lisades, et mõtete vahetamise vastu ei ole neil midagi.

Kranich ei välista siiski tellimustööde täitmist mõnede erakondade poolt. «Kui järsku tekib menetlusse eelnõu, mis on kasulik vaid ühele-kahele ettevõttele, tekib paratamatult kahtlus,» lausub ta, toomata siiski otseseid tõendeid.