Laienemine algab vastuoluga

Täna-homme algavad Brüsselis Eesti osavõtul suure pidulikkusega Euroopa Liidu (EL) laienemisläbirääkimised. Ligi kümme aastat on kulunud Berliini müüri varingust, enne kui rikas Lääne-Euroopa soostus vaeseid sugulasi oma lauda laskma.

Meelsamini oleks ta piirdunud saia seest rosinate ehk Ungari, T?ehhi ja Poola väljanoppimisega nagu NATO puhul, aga USA survel lubas ta geograafilise tõe huvides ka Eesti ja Sloveenia nende sekka. Küprose Gordioni sõlm on iseasi.

Mis on siis Vanal Maailmal, kus nõnda palju räägitakse ajaloolisest lõhestatuse kaotamise võimalusest, takistanud toimekamalt tegutsemast? Eks ikka see, kes maksab arve. Teatasid ju rikkad riigid otsustavalt, et ELi laienemise eest ei anna nemad pennigi juurde.

Järelikult tuleb see raha leida olemasolevate ressursside ümberjaotamisest ehk kahe kuldvasika, põllumajanduse ja piirkondade toetamise fondi arvel. Sai selgeks, et priske kakk tuleb külaliste lisandudes väiksemateks tükkideks lõigata. Ja seal vastuolusid jätkub.

1990. aastate alguseks oli ühisele juhtimisele allutatud põllumajandus Euroopa tsitadellis muust maailmast täielikult irdunud. Talunikele tagati oma toodete eest, isegi kui neid ei suudetud eksportida ja müüa, kindel hind, mis enamasti oli maailmaturuhinnast kõrgem.

Selle poliitika tagajärjel tekkisid 1980. aastatel suured liha- ja võimäed ning 1990. aastate algul ei osata tubaka ja oliiviõliga midagi peale hakata.

Teades, et ELi laienemisega kasvab haritava maa pind 50% ja talunike arv kahekordistub, sai ELile selgeks, et praegust süsteemi ei suuda ta jätkata. Seetõttu on Euroopa komisjon (EK) soovitanud alates aastast 2000 vähendada põllumajandustoodete hinnatoetust loomalihal 30%, teraviljal 20% ja piimal 15% ja kompenseerida seda osaliselt otsetoetustega.

Reformide tulemusena kaotavad talunikud Saksamaal 9,6 mld Eesti krooni, Rootsis 2,7 mld ja Soomes 2,34 mld krooni. On selge, et see tähendab elu halvenemist, ning juba on Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias jm toimunud selle vastu protestimarsse.

Sugugi kergem pole ELil raha ära võtta vähem arenenud piirkondade toetamise fondist, mis hõlmab ELi eelarvest 1/3. Kui kavandatav fondi vähendamine 20% võrra teoks saab, siis tähendab see, et arenguabist jäävad täielikult ilma Prantsusmaa, Iirimaa, Belgia ja Hollandi vaesemad piirkonnad, mis vaevalt neile meeltmööda on.

Ja vähe sellest, hiljuti peetud Kalmari kohtumisel arvustasid Saksa rahandusminister Theo Waigel ning tema Rootsi ja Soome kolleeg üsna teravalt EKd, et too ei arvesta netomaksjariikide sooviga ega kahanda lähitulevikus nende osa ELi eelarves, mis moodustab 1,27% ELi SKTst. Nurina põhjus on selge: mis sa ikka maksad, kui tagasi saad järjest vähem.

Saksamaa sõdis kuni viimase ajani selle vastu, et loodavasse rikaste riikide klubisse -- rahaliitu -- pääseksid vaesed Portugal ja Itaalia, kuid oli lõpuks sunnitud sellega mõrult leppima. Ja ei taha rikkas Austrias, millest peagi saab ELi eesistuja, enamik inimesi uute liikmete vastuvõttu Euroopa Liitu. Sest Austria, kellel on ühine piir T?ehhi, Ungari, Sloveenia ja Slovakkiaga, kardab, et aastas hakkab riiki voolama musta tööjõuna kuni 100 000 inimest.

Agenda 2000 kohaselt vajavad uued riigid aastail 2002--2006 ELiga integreerumiseks 731 miljardit Eesti krooni. Küllap see raha leitakse nii, et Euroopa tülli ei lähe. Kuid homme avatav laienemisprotsess kujuneb vaevaliseks kompromisside otsinguks.