Maks, mis jääb maksmata

Märtsis ajakirjanduse kriitikatule tõttu päevakorrast ajutiselt maha võetud rahandusministri sõidupäevikute määrus on läbi tegemas uuenduskuuri. Aprilli lõpus peaks minister sellele käe alla panema. 1. juulist hakkab ettevõtja ametiauto kasutamisel erasõitudeks maksma erisoodustusmaksu või pidama sõidupäevikut.

Äripäev leiab, et kui valitsus maksustab ametiautod, peaksid ettevõtted hakkama tagasi saama sõiduautode pealt makstud käibemaksu.

Erasõitude maksustamise eesmärk on poliitiliselt arusaadav, ent kehtestatud maksustamise kord ei ole elujõuline. Jääb mulje, et määrus on tehtud lihtsalt sellepärast, et riigikogu oli otsuse vastu võtnud.

Tõsi, parandatud variant on märtsikuisest määrusest mõnevõrra ettevõtjasõbralikum ja tasakaalustatum. Arvestuslik maksubaas on langenud 2000-lt 1500-le kroonile. Maksustamisele kuuluvad ka riigi autod. 1500 kroonile on tõusnud neli aastat 500 krooni peal püsinud hüvitis, mida makstakse töötajale isikliku auto kasutamisel töösõitudeks.

On aga ebaloogiline, et keset aastat hakkab kehtima maks, millest maksimaalselt laekuva 560 miljoni krooni kasutamise kohta riigikogu otsust teinud ei ole. Samuti pole maksumäära kehtestanud riigikogu, kelle ülesanne on riigi maksubaasi ümberjaotamine, vaid numbri on lakke vaadates paika pannud ametnik. Kõige tipuks ei näe maksuameti peadirektor Kalev Järvelill tulumaksuseadust muutmata võimalust määrust rakendada.

Määruse jõustumisel jääb alles võimalus, et maksu ei laeku mitte sentigi. Kui uskuda minister Opmanni, on ka rahandusministeerium sellega arvestanud, et enamik ametiautode kasutajaid määrust ei täida.

Sõidupäevikusse märgitu ja sõidu tegeliku eesmärgu kokkulangevust on peaaegu võimatu kontrollida. Ettevõtjal peab olema vaid hea fantaasia. Vägisi meenub Nõukogude aeg, mil oli hulgaliselt igasugu seadusi-määrusi, mida keegi ei täitnud.

Rahandusministeeriumile on aksioom, et ametiautoga tehakse erasõite. Samas laekumisi riigieelarvesse pole planeeritud. Sõidupäevikute oskuslikul «joonistamisel» jääbki raha tulemata. Nii on määruse tegelik tulem ainult mõttetu lisatöö sohvritele, raamatupidajatele, audiitoritele jne.

Võimalik, et rahandusministeerium arvestas sellega, et paberimäärimisrohket sõidupäeviku täitmist keegi niikuinii ei viitsi ette võtta ja maksab automaatselt.

Jääb ettevõtte kalkuleerida, mis on kasulikum -- maksta otsemaksu, maksta ja maks mingis osas töötajalt tagasi kasseerida, lasta töötajatel täita päevikut (tööajakulu!) või osta Pennult Alo Koobi poolnaljatamisi lubatud sõidupäevikuprogramm.