Eesti firmad peavad õppima teisi abistama

Ei Eesti ettevõtjad ega ka erialaliidud ole teistele riikidele abi andmise mõtet ja võimalusi endale veel teadvustanud, tunnistas välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonna juhataja Külliki Linnamägi. Sellest annab tema sõnul tunnistust ka vähene huvi välisministeeriumi korraldatud seminari vastu, mille kohta info erialaliitudest edasi ei läinud.

Eesti riigieelarvest eraldatud 7 miljoni krooni kasutamiseks kinnitab valitsus mõne kuu jooksul humanitaar- ja arenguabi osutamise strateegia. Sellega otsustatakse, kui suur osa läheb ÜRO organisatsioonidele Eesti ettevõtete konkurssidele kaasamiseks. Linnamägi sõnul on oluline teada, et mitme ÜRO abisumma puhul on sätestatud doonormaa ettevõtete eelistamine. Ülejäänud summa jääb otseabina Eesti kohalike konkursside tarbeks. Näiteks otsustas valitsus mullu oktoobris eraldada miljoni krooni eest tagastamatut abi Poolale ja T?ehhile üleujutuste tagajärgede likvideerimiseks. Selleks tarnib Kunda Nordic Tsement neile tsementi.

Linnamägi sõnul pelgavad Eesti firmad, et maailma abiprogrammide hanked on nii suured, milleni firmad ei küüni.

«Tegelikult ei ole tegu süsteemiga, millest oleks huvitatud ainult väga suured kompaniid, sest tellimused on üldreeglina suhteliselt väikesed,» selgitab Linnamägi. Enamik ÜRO organisatsioonide hankeid mahub 280 000 krooni sisse, kinnitas ta.

Linnamägi ütles, et seni on Eesti peale T?ehhile ja Poolale antava abi finantseerinud kahte projekti -- Ivangorodi veearve tasumist ja arvutite soetamist Bosnia omavalitsustele kokku ligi nelja miljoni krooni eest. Nii sattus arvutifirma Pennu ÜRO abiorganisatsioonide nimekirja.

ASi PCT Arvutid juhataja Harro Kalda tunnistas, et ÜRO abisüsteemide nimekirja sattumine on Pennu arvutimüügile igati kasuks tulnud.

«Firmale, kes ÜRO nimekirjadesse satub, saadetakse pakkumisi mitmesuguste projektide tarbeks,» lausus ta. Näiteks läks sel viisil ligi kuue miljoni eest 300 arvutit katsepartiina Uganda riigistruktuuride abistamiseks, rääkis Kalda.

Kalda nentis, et ettevõtted teadvustavad endale vähe, kuidas sel teel endale ekspordi arendamiseks ja finantseerimiseks võimalusi leida ning samas teisi aidata.