Liidrid unustasid ettevõtete maine

Artikkel

- Uudised
- 20. aprill 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Liidrid unustasid ettevõtete maine
Meie ettevõtete oskus avalikkusega suhelda kõigub ühest äärmusest teise. Kõrgemaid palle väärivad vaid vähesed. Üheks selliseks meedia lemmiklapseks oli kuni käesoleva aasta alguseni Hansapank. Ajakirjanduses prevaleerisid hinnangud: alati edukas, avatud, korrektne, kindel jms. Kui ilmnes ka midagi negatiivset, siis neutraliseeris üldine positiivne imago selle kerge vaevaga. Hansapanga suhtekorraldust võis lausa mustereeskujuks tuua.
Kuid pärast börsikrahhi, kui selgus, et ka Hansapanga aktsia ei kerki igavesti, murdus midagi turuliidri käitumises.
See, millise aplombiga käidi aasta alguses välja ühinemine Hoiupangaga ning järgnenud teade läbirääkimiste peatamise ja lõpetamise kohta, sarnaneb pigem poisikeste liivakastimänguga ning ei oma enam ühist joont nende signaalidega, millega avalikkus harjunud oli. Hansapanga positiivne imago seejärel küll säilis, aga selle kaitsekiht oli märksa õrnem.
Selle asemel, et intensiivselt tegeleda maine parandamisega, teatas pank oma soovist mitte avalikustada igakuiseid tulemusi. Kui nad aga seda siiski Eesti Panga ja avalikkuse pealekäimisel tegid, selgus, et numbrid pole just rõõmustavad.
Selle juhtumi puhul eksiti ühe meediaga suhtlemise kirvereegli vastu. Nimelt on laialt levinud väärseisukoht, et probleemid ja pahandused tulevad sellest, et informatsioon on liiga avalik. Seepärast üritavad paljud firmad oma tegevust ja majandustulemusi varjata või esitada neid valikuliselt printsiibil teavitame sellest, mis on hästi, aga ebasoodsad faktid vaikime lihtsalt maha. Paraku saavutatakse risti vastupidine efekt.
Uudishimulikud ajakirjanikud hakkavad otsima tõde kaudsetest allikatest, tekivad igasugu teooriad ja hüpoteesid, mis lõppkokkuvõttes põhjustavad firmale kaugelt rohkem kahju kui algusest peale avalik asi.
Lähme edasi. Hoiupank, millest Olari Taal oli mõne aastaga teinud maineka suurpanga. Sügisel, börsikriisi alguses, kui oli käimas Hoiupanga aktsiate avalik emissioon ja aktsia märkimishind hakkas tunduvalt alla jääma turuhinnale, teatas Hoiupank võidukalt, et emissioon on täis märgitud. Alles mõni aeg hiljem saame teada, et need n-ö hullud, kes kalli hinna eest aktsiaid märkisid, on Hoiupanga juhtivtöötajad, kes selle sammuga emissiooni läbikukkumisest päästsid.
Lahkekäelise laenuandjana märgiti üle maailma tegutsevat investeerimisfirmat Daiwa. Millistel tingimustel sisuliselt eraisikutele nii suur laen anti, on tänini asjaosaliste poolt hoolikalt varjatud informatsioon. See, et pangatöötajad olid vähemalt paar päeva selle operatsiooni sooritamiseks kasutanud Hoiupanga rahaturufondi investorite raha, valab õli veelgi tulle. Mis on kogu asja taga tegelikult, pole pangatöötajad vaevunud tänini lahti seletama.
Need näited viitavad, et asjaosalistel on suhtlemine meediaga käest ära või on asjad veelgi hullemad, kui nad välja paistavad. Jutud rumalast ja kiuslikust meediast, kes ei mõista pankade sünergia olemust globaliseeruvas maailmas, täna publikut ei veena. Ootan siiralt, et koos majandusliku eduga taastuks ka pankade oskus avalikkusega avalikult suhelda.
Igor Rõtov on Äripäeva peatoimetaja.
Hetkel kuum