Eestis on kulla hind ebanormaalselt kõrge

Kuld on oma harulduse ja kaunidusega paelunud inimkonna tähelepanu üle 5000 aasta. Tsivilisatsioonid on tekkinud ja hääbunud, kuid kollane väärismetall jäänud rikkuse ja võimu sümboliks ning kandjaks. Kuld on olnud paljudes regioonides majanduse elavdamise mootoriks, samas on ta üks suuremaid ahvatlusi kuritegevusele, mille järjekordseks kinnituseks on hiljuti Tallinnas aset leidnud nn sajandi kullarööv.

Kuld on jäänud üheks väärtuslikumaks börsikaubaks, finantsinstrumendiks ning raha ekvivalendiks tänu oma eripärastele omadustele. Kuld on säilitanud oma väärtuse läbi aegade ning poliitiliste ning majanduskriiside ajal metalli väärtus reeglina tõuseb. Lisaks on kuld on üks suurema väärtuse kontsentratsiooniga kaupu. Üks gramm kulda maksab praegu umbes 10 dollarit. Rohkem kui kuld maksavad peale plaatina (viimasel ajal ka pallaadiumi) veel mõned haruldased metallid ja vääriskivid. Viimastes võib väärtuse kontsentratsioon olla ülisuur -- hea kvaliteediga teemandi, rubiini, smaragdi jt vääriskivide karaadi (1 karaat -- 0,2 g) hind võib ulatuda üle 10 000 dollari. Kui iga vääriskivi on unikaalne ning põhimõtteliselt võib iga kivi identifitseerida, siis väärismetallid on anonüümsed ning vajadusel saab neid hõlpsasti ümber sulatada.

Väärtuse püsivuse tõttu on kuld ülimalt likviidne, olles võrreldav nn tugevate valuutadega (Saksa mark, Jaapani jeen, ?veitsi frank).

Väikeinvestoritele ja nn inimestele tänavalt on eriti sobivad kuldmündid ja väikekangid, mida on võimalik osta ja müüa pea igal pool maailmas ühesuguse hinnaga, ostu-müügi vahe (spread) ulatub vaid mõne protsendini. Väikekange valmistab tänapäeval kakskümmend seitse rahvusvaheliselt tunnustatud vormijat. Kangide kaal on kas grammides (0,3--500 g) või untsides (0,10--20 untsi). Kangidega samaväärselt likviidsed on ka riiklike rahapadade poolt spetsiaalselt vermitud kuldmündid, mida lastakse ringlusse vaid väikese juurdehindlusega. Numismaatikutele ja kollektsionääridele ette nähtud väärismetallist müntidel on lisahindlus mitmekordne (nende hulka kuuluvad ka Eesti Panga vermitud kuld- ja hõbemündid).

Väide, et kulda saab osta ja müüa ühesuguse hinnaga kogu maailmas, väga täpne siiski ei ole. Endistes idabloki riikides püüavad riigivõimuorganid suuremal või vähemal määral väärismetallidega kauplemist riikliku kontrolli all hoida või on väärismetalle sisaldavate toodetega kauplemisel suur maksukoormus. Ungaris on kehtestatud juveelitoodetele 35protsendiline luksusmaks (enne 1. jaanuari 1997 oli see 65 protsenti), lisaks veel tollitariif (3 protsenti), tollimaks (8 protsenti) ja käibemaks (25 protsenti).

Kuigi Eestis on väärismetallidest toodete ostu-müügi maksukoormus samaväärne mistahes muu kaubandusega, kontrollib riik väärismetallide kaubandust litsentseerimise ja proovikoja registreerimistunnistuse kaudu. Usun, et erilist kahju registreerimine-litsentseerimine sellele majandussfäärile siiski teinud ei ole. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, on kullaturu tekkimist takistanud kõige enam selle loojad ise.

Kuldmüntide ja -kangide müügiga alustas esimesena 1993. aasta algul Innovatsioonipank, hiljem hakkas neid müüma ka Tallinna Pank. Hansapank müüb vanalinna kontoris granuleeritud kulda. Kuid ei ostnud ei Innovatsioonipank ega osta ka Tallinna Pank kullakange tagasi. Pealegi on nii Tallinna kui ka Hansapanga kulla hind üle mõistuse kõrge. Tallinna Panga 1grammise kullakangi hind on 347,10 krooni gramm (752,7 USD/oz), mis on maailmaturuhinnast 2,5 korda kõrgem. Hansapanga kulla müügihinnaks tuleb 381,7 dollarit unts, mis on 20% turuhinnast kõrgem.