26. mai 1998 kell 22:00

Kas olete Hoiupangas pettunud?

Ei saa öelda, et ma oleksin petetud. Sellel ajal ei ole ma teinud mingeid börsitehinguid ja mingit kahju ei ole seetõttu saanud. Tõsi, ebameeldiv on neid lugusid lugeda, sest tõtt ei räägitud õigel ajal. Tegelikult ju valetati ja aeti kõik segadusse. Lõpptulemusena võib tekkida korralik kahju, mis kajastub ka iga päev börsil aktsia hinnas.

Mul on Olari Taalist südamest kahju, sest on selge, et ei Taal ega Aare Kilp ei tahtnud teha kellelegi kahju. Kõik tegutsesid oma parimate kavatsustega. Nõukogu liikmed aga õiged mehed küll ei ole. Neil on ikkagi omad huvid ja paraku on huvid risti vastu väikeaktsionäri huvidele.

Ma ei oska praegu midagi öelda, sest ma ei ole nende asjadega kursis. Muidugi, kui raha on kõrvale või kellegi tasku pandud, siis on see suur sigadus ja sellele peab järgnema karistus.

Kui aga tegemist on eksimusega, siis eksimine on inimlik ja vahel läheb ikka midagi viltu. See summa 225 miljonit krooni on muidugi eksimuse jaoks liiga suur. Selle eest peavad ikkagi vastutama need, kes selle asja on kokku keeranud. Vastutama peavad juhatus ja nõukogu mõlemad.

Loomulikult tunnen ma ennast väikeakt-sionärina petetuna. See info, mis kõrged pangajuhid on ajakirjanduse vahendusel levitanud, on aja jooksul muutunud. Eesti seadused ei kaitse väikeaktsionäre mitte mingil moel.

On küllaltki tüüpiline, et enda ja ettevõtte rahakott segi aetakse. Eesti juhid on küllaltki vaesed ja vaene inimene kasutab kõiki võimalusi, et rikastuda. Hoiupanga juhtum on minu jaoks absoluutne. Arvan, et selle juhtumi puhul ei tohiks olla väga keeruline töö- ja äriseadustikust tulenevalt kohtuhagisid kokku panna ja süüdistusi esitada. Materjali peaks olema piisavalt.

Mul ei ole enam Hoiupanga aktsiaid. Mis usaldust saab olla, kui aktsiad kaotavad väärtust. Kui näiteks keegi Johannes võtab minult laenu ja ütleb, et kuule ma ei saa tagasi maksta, sest pidin selle raha teisele mehele andma. Kuidas ma saan Johannesega hiljem sõbralikult vestelda.

On üks muinasjutt mereröövlitest, kus kuus mereröövlit leiavad kulda täis kirstu ning tapavad kulla jagamisel üksteist ära, ellu jääb ainult üks. See üks mees topib oma taskud täis, kuid siis läheb paat põhja. Ahnus on üks inimlik omadus.

Eesti pangandus on nii segane ja tume asi ja mida üks kunstnik võib nendest asjadest teada. Sügaval südames olen eelpanganduse perioodi inimene. See tähendab, et raha on nahast rahakotis vöö vahel. Kõik mis on seotud rahaga raha tegemise juures, on inimesele kohutav ahvatlus ja raha, nagu ütles püha Franciscus, on saatanast. See ahvatlus, nagu meie rahamaailmas on näha, viib ainult pahandusteni. See on idealistlikust vaatepunktist, aga puhtmateriaalselt olen 20. sajandi inimene ja mingil määral pean selles rahamaailmas osalema, kuigi vastu tahtmist.

Hetkel kuum