Uudised
8. juuni 1998 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Valitsusel aeg valida

Väidetavalt kavatseb NRG Energy kogu Eesti elektrituru endale haarata ning omavoliliselt hinnad üles kruvida. Tuleb aga meeles pidada, et jõujaamade enamusomanikuks jääb vastavalt energiaseadusele Eesti riik. NRG on vähemusaktsionär ning ei saa asju otsustada riigi esindajateta. Ühisettevõtte edasine saatus sõltub ennekõike Eesti riigi tahtest ja plaanidest.

Valitsus on soovinud jätkata elektri tootmist põlevkivielektrijaamades Kirde-Eestis. NRG Energy peamine eelis seisnebki nimetatud soovi arvestamises.

Meie konkurentide huvid jõujaamade osas on aga sootuks teised: põlevkivijaamad sulgeda ning ehitada näiteks gaasi kasutav jõujaam Tallinna lähedusse või importida Eestisse elektrit. Tasub meenutada ühe naaberriigi ministri mõni aeg tagasi ka meie meedias tsiteeritud väidet: «Eesti võiks asendada põlevkivil põhineva elektritootmise elektri impordiga...»

NRG on oma ettekujutust Narva elektrijaamade edasisest käekäigust kirjeldanud mais valitsusele edastatud äriplaanis. Selle dokumendi lähtetingimusi ei ole kohati lõpuni mõistetud. Selgitan mõnda olulisemat teemat.

Miks on ühisettevõttel vaja elektri hulgiostu lepingut, mis tagaks 75% Eesti turust? Maailmas valitseb üldine tava, et kasvõi osaliselt eraomandis elektritootjad sõlmivad alati pikaajalised lepingud elektri ostjaga. On ka mõningaid erandeid, kuid ainult arenenud turgudel, näiteks Inglismaal. Sadu miljoneid dollareid maksvaid projekte ei viida läbi tingimusel «võib-olla õnnestub, võib-olla mitte».

Vastata küsimusele, miks just 75% turust, on lihtne. Tasub vaadata valitsuse 23. septembri 1997 otsust, milles pandi paika NRG Energy äriplaani kuus lähtealust. Üks neist ütleb: «mitte üle 75% turust». NRG järgib seda. Seega on NRG ja «monopolismikolli» seostamine alusetu.

Energiseadusega on sätestatud, et iga energiatootja võib tulla Eesti turule, ehitada siia jõujaamu, müüa elektrit nii suurtarbijaile kui jaotusvõrkudele. Viimased võivad osta elektrit Eestist ja välismaalt. Väide, et Balti ja Eesti elektrijaam on ainukesed võimalused, näitab energiaseaduse ja energiaturu arengu mittetundmist.

Huvipakkuv ja üsna valus küsimus on elektri hind. Viimase 20 aasta jooksul ei ole Narva elektrijaamu oluliselt renoveeritud. Täna ei saa aga loota, et neis elektrijaamades saaks vanaviisi jätkata. Valitsus on avaldanud soovi Narvas põlevkivienergeetikat arendada ning seetõttu on elektrijaamu vaja uuendada.

Kuid kas sadu miljoneid maksvaid töid on võimalik teha «sõbramehe poolest»? Vaevalt, et sellist investorit leidub. Kulude katteks tuleb hindu tõsta, kuid mõistlikult. NRG on veendunud, et pakutud variant -- keskmiselt 3 senti kW/h reaaltõusu aastas kuni aastani 2005 -- on mõistlik.

Kolmas arutelupunkt on ühisettevõtte kapitali tasuvus. NRG-le ei ole valitsus mingit tasuvusmäära taganud ning seda ei tee ükski leping. Äriplaan sisaldab vaid NRG ettekujutuse tulevase töö efektiivsusest. Kui töö on hea, võib näidatud tasuvuse saavutada. Kui aga töö on ennustatust halvem, on ka projekti tasuvus väiksem. Nii kasu kui kahju jagavad mõlemad aktsionärid -- Eesti riik ja vähemusaktsionär NRG Energy.

NRG Energy ei ole ainus, kes täna leiab, et antud projekti osas on otsustamise aeg käes. Pärast kaheaastast koostööd peaks Eestil selge olema, kas partnerlusest NRGga tuleb midagi või ei. Aeg on see välja öelda.

Kui tegelik soov on korraldada elektrijaamadele erastamiskonkurss, ei saa enam aega raisata. Venitamine toob kahju tavatarbijale ja ettevõtjale, sest aja möödudes elektrijaamade moderniseerimise hind kasvab.

Hillar Lauri on NRG Energy Eesti esinduse juhataja. Tema tänane artikkel on vastulause Janno Reiljani NRG suhtes kriitilisele kommentaarile, mis ilmus 26. mai Äripäevas.