Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas toetate riikliku liisingufirma loomist?
Igal juhul tuleks seda mõtet toetada. Me teame, kui raske praegu põllumajandusel on, ja see on meile ajalooliselt väga tähtis majandusharu olnud. Tegemist on ka suhteliselt perspektiivse haruga. Meil on põllud ja inimesed, keda tuleb koolitada.
Aga väga suur nappus on praegu vahenditest. Liisingufirma loomine on ainult üks lahendusekene, mis on täiesti vajalik, et leida lisafinantseeringuid ja võimalusi. Laenuprotsendid on jätkuvalt väga röövellikud. Teisalt on meie pankade näol tegemist pandimajadega. Laenu väljastades peetakse kõige olulisemaks panti, mitte aga äriplaani.
Kui oskuslikult seda riiklikku liisingufirmat juhtima hakatakse, milline on põhikiri, kuidas toimib järelevalve, see on iseasi. Ohud on muidugi olemas. Maapangas oli ju näha, mis tehti. Aga idee iseenesest on hea.
Selge on see, et riik maksab oma ametiau-todelt väga suure summa liisingufirmadele. Minu arvates võiksid nad peale põllumajandusseadmete liisimise hakata ka ametiautosid liisima. Kui riigil on raha olemas, siis miks mitte ei võiks riik ka iseendale raha laenata ja ametiautosid osta.
Asja teine tuum on muidugi see, et raha ei ole nende oma, kes seda jagavad, aga kui ausalt teha, siis miks mitte. Liisingufirmad pooksid mind muidugi praegu hea meelega üles, aga ma arvan, et see väga hull idee ei ole, on hullemaidki olnud.
Põllumajandusliisingut on tingimata vaja edasi arendada, aga ma natukene kahtlen, kas sellega peaks tegelema riiklik organisatsioon. See viitab sellele, et rahandusega hakkab jälle tegelema riik. Kui Eesti on valinud vabamajanduse idee, siis kas on kõige parem mõte hakata looma uusi riiklikke institutsioone.
Olen päris mitu aastat põllumajandu-ses tegelenud. Olen töötanud sellisel keelatud ametipostil nagu kolhoosiesimees ja sellepärast jagan ka arvamust, et põllumajandus on natukene erilisem majandussektor.
Olen veendunud, et praegu panganduses toimivad reeglid ei soodusta põllumajanduse krediteerimist. Riiklik tähelepanu põllumajandusele on põhjendatud ja sellepärast ei laida ma riikliku liisingufirma asutamise mõtet maha. See on mõistlik plaan. Võib-olla oleks arukam kombineeritud variant, et kaasatakse ka erakapitali. Riik ei peaks tegelema laenu andmisega, vaid laenu tagamisega.
Maal tootmine on ja peab jääma ning ilmselt peavad ka krediteerimistingimused olema natukene teised.