Rahva kestmine ei kao kuhugi

Eesti elanikkond väheneb, seda nii väljarändajate kui sündimuse vähene-mise tõttu. Iseloomulik on demograafiat jälgida Tallinna näitel (ehkki Tallinn pole veel kogu Eesti). 70ndatel aastatel tähistati pidulikult Tallinna 400 000. kodaniku sündi. Küllalt kiiresti, juba 80ndatel, ületas Tallinn poole miljoni elaniku piiri. Kasvu tuli paarkümmend tuhat üle sellegi, aga ülemine piir oli ees. Koos iseseisvuse kättevõitmisega.

Tallinna ekstensiivset kasvu võimaldas uuselamurajoonide püstitamine: Mustamäe, Õismäe, kõige rohkem muidugi Lasnamäe.

Tallinna magalatesse said korterid peamiselt uusasukad, ehitustrustide ja elamukombinaatide ehitajad. Endale ehitame! -- kõlas deviis. Teada oli ka see, et viiest Tallinna uuest ilmakodanikust olid neli muukeelsest perekonnast, nende perekonnad olid traditsiooniliselt lihtsalt suuremad. Eestlastest demograafid vangutasid päid: mis meist niiviisi kümne aasta pärast saab!

Midagi erilist ei saanud. Ajad muutusid ja paljud uuslinnaosade asukad hakkasid ära kolima. Näiteks Paldiski linn, kus enne oli kaks või neli protsenti eestlasi, jäi päris tühjaks. Juhtus see, mida demograafid olid pidanud soovitavaks -- et eestlaste protsentuaalne osakaal hakkaks suhtelt 60:40 kasvama. Kui protsendist rääkida, siis on see jõudnud 65ni, kuigi tähtsam on muulaste integreerimine ühiskonda. Ses mõttes on hirm asjatu olnud. Ka Läti on kunagiselt 50:50 suhtelt edasi kestnud. Praegu väidavad demograafid, et iseseisvuse perioodil (90ndatel aastatel) on Eestis jäänud sündimata 50 000 last. Võrdlus 1988. tippaastaga on ehk sisukas. Võrreldes aga sündimuse vähenemist Lasnamäe ehitamise perioodiga, murrame küll lahtisest uksest sisse.

Euroopa rahvastik vananeb, inimeste eluiga pikeneb, tööealise elanikkonna osatähtsus väheneb. Need demograafilised tendentsid käivad kaasas majandusliku heaoluga.

Võimatu on lugeda neid tendentse üheselt positiivseks või üheselt negatiivseks. Mis on positiivne üksikisiku tasemel -- eluiga pikeneb --, on negatiivne makromajanduslikult -- tööealiste osakaal väheneb. Samas väheneb jälle tööpuudus. Selge on see, et elu kvaliteet paraneb.

Kui me pürime Euroopasse, peame nii positiivse kui negatiivsega arvestama. Kõrge sündimus on arengumaades, seal on see paraku terav probleem. Eesti arengumaaks ennast ilmselt lugeda ei taha.

On avaldatud arvamust, et Maa elanike arvu kiire kasvu tingimustes pole eetiline kõrget sündimust propageerida. Hiinas lubatakse perekonnas üht last, alates teisest kaotab perekond toetused. Ida ja lääne vastuolud on asendunud põhja ja lõuna vastuoludega.

Keegi ei keela teha kõike positiivselt: kõrge sündimus, madal suremus, pikk eluiga, kõrge tööhõive, pensioniea ettepoole toomine, kiire majanduskasv, suured sotsiaaltoetused jne. Kuidas seda kõike korraga saavutada?

On halb, kui meid äkitselt haarab irratsionaalne hirm, hirm edasikestmise ees. Sel juhul ei ole põhiväärtuseks inimene ise.

Kui eesmärk seisneb ainult rahvuse edasikestmises (kvantiteedis, rahvaarvus), kas seda pole eesmärgina vähe? Vaadakem kasvõi Islandit -- väärikas veerandmiljoniline rahvas.