Konkursistatistika keerdkäigud

Suveleitsakus paneb paljusid südameid kiiremini põksuma mitte niivõrd kau-nis liivarand, särav päike ja jahe karastav vesi, vaid hoopiski eluhoonele vundamenti rajav sisseastumine kõrgkoolidesse.

Loomulikult annab ajakirjandus oma panuse kõrgkooli pürgijate probleemide valgustamisse. Nii on olnud see aastakümneid. Paraku ei märgata alati, kui olukord sisuliselt kardinaalselt muutub ja vanad, hästi sissetöötatud käsitlusmallid eksitavaks osutuvad. Nii on see sellel aastal juhtunud kõrgkoolidesse astumise konkursistatistikaga.

Rangelt reglementeeritud nõukogude ajal oli olukord imelihtne ja ülevaatlik. Kõrgkooliküpseks saanud õpilane viis originaaldokumendid ühe kõrgkooli ühele kindlale erialale, tegi sisseastumiseksamid ja sai selle järel teada oma koha konkursi pingereas. Sooviavalduste arvud erialade nimetuste järel ei näidanud ka siis sisulist konkursi tugevust erialade lõikes, kuid iseloomustasid vähemalt ühiskondlikku huvi nende erialade vastu. Kuna koolide lõputunnistuste ja sisseastumiseksamite hinded polnud võrreldavad, siis erinevate erialade konkursi tugevusest sisuliselt ülevaadet ei saanud. Ekslikult hakati avalduste esitajate ja konkursialuste kohtade arvude suhet nimetama eriala konkursi tugevuseks.

Viimastel aastatel muutus kõrgkoolide konkursistatistika oluliselt ebaülevaatlikumaks. Dokumentide koopiate vastuvõtmise tingimustes esitas järjest enam sisseastujaid dokumendid samaaegselt mitmesse kõrgkooli. Ühe kõrgkooli piires lubatakse sageli dokumendid esitada mitmele erialale. Korduvarvestuse tulemusena võisid kõik erialad raporteerida huvi olulist suurenemist eriala vastu, kuigi sisuliselt ei muutunud konkurss karvavõrdki tugevamaks.

Sellel aastal muutus olukord jällegi kardinaalselt. Üldised riigieksamid võimaldavad anda erialade konkursi tugevusele tõepoolest võrreldava hinnangu. Seda iseloomustaks läbimineva hinnete summa suhe maksimaalselt võimalikku.

Paljudel erialadel otsustati sisseastumine täielikult riigieksamite tulemuste põhjal. Teistel erialadel mängisid riigieksamite hinded olulist rolli. Seega oli sisseastujate konkursipotentsiaal selge juba enne sisseastumisavalduste esitamist. See info muudab oluliselt sisseastujate käitumismustrit.

Mis mõte on anda oma dokumendid sisse erialale, kus läbiminev riigieksamite hinnete summa ulatub sisseastuja ilmumisel vastuvõtukomisjoni näiteks 30 pallini, noorel kõrgharidushuvilisel on aga välja pakkuda ainult 23 palli? Sellised noored otsivad loomulikult üles eriala, kus konkursitulemus on nõrgem või korraldatakse eraldi sisseastumiseksamid, millel loodetakse oma kesiseid riigieksamitulemusi oluliselt parandada.

Ajakirjandus kirendab aga endiselt vana nõukogudeaegse malliga konkursistatistikast. Sisseastujad on sisuliselt desinformeeritud ja paljud ei saa praeguseni aru, et konkursside iseloom on muutunud. Sageli ei olnud vastuvõtukomisjonides saada adekvaatset infot konkursi tegelikust tugevusest.

Loodetavasti paraneb sisseastujate informeerimine konkursi tugevusest ja ajakirjanduses avaldatav statistika. Palju segadust ja vääritimõistmist likvideeruks sellega iseenesest. Vastuvõtusegaduste lõppedes oleks meeldiv saada erinevate erialade sisseastujate riigieksamite hinnete võrdlev analüüs.