Prügikastiseadus

05. august 1998, 00:00

Panga?argoon tunneb mõistet «prügikastpank». Kuigi hinguseleläinudMaapangal oli klassikalise prügikastpangaga vähe pistmist, võib just Maapanga puhul rääkida lausa universaalsest prügikastist, seda nii majanduslikus, poliitilises, eetilises, ja mis kõige hullem, ka õiguslikus kontekstis. Maapanga juhtum kui just ei toonud, siis vähemalt kinnistas Eesti seadusloomesse mõiste «prügikastiseadus». Seda alles kevadel suurte lootustega vastu võetud hoiuste tagamise fondi seadusega seonduvalt.

Läks nii, et juba tillukese Maapanga puhul osutus see seadus liigseks. Seda, et üht täies mahus veel mittejõustunud seadust ei rakendatud de facto ulatuses, mis olnuks võimalik, poleks õigupoolest põhjust taga nutta.

Probleem on hoopis mujal. Nimelt poliitilise kokkuleppe eiramises, mis pälvis riigikogus absoluutse toetuse (seadus ise võeti vastu 73 poolt- ning mitte ühegi vastu- või erapooletuks jäänud häälega), mille valitsus sirgeseljaliselt prügikasti lennutas.

Leppis ju riigikogu mäletatavasti kokku vähemalt selles, et

* hoiuste tagamise subjektiks on väikehoiustaja, st hoiustamist otsustati õhtumaade kombe kohaselt käsitleda tarbijakaitse kontekstis;

*ka väikehoiustaja puhul rakendatakse omavastutuse põhimõtet;

*seaduse jõustumisel on tagatud ainult Eesti kroonides ja Saksa markades nomineeritud hoiused.

See kõik võiks täna tunduda üksnes tagantjärele kurtmisena, kui sellest tulenev oleks vajunud kohe ja igaveseks unustuse hõlma. Kahjuks mitte. Vaatamata vastava seaduse olemasolule, on maailmal resp. majandusel põhjust pidada Eestit endistviisi maaks, kus riik on võtnud altruistlikult enda kanda kogu pangandusriski (kinnitades Sotsiaalpangaga loodud pretsedenti Maapanga näitega). Eks näidanud seda seegi, et Maapanga «päästmine» pälvis IMFi pehmelt öeldes mõõduka suhtumise.

See, et kõnealust seadust pole võimalik (?) enne 1. oktoobrit rakendada, ei tohiks siiski veel muuta olematuks seaduse aluseks olnud poliitilise kokkuleppe. Kas seda tehti maaerakondade lummuses oleva peaministri (või tema ülesannetes olnud justiitsministri) poolt ainuisikuliselt või mitte, on juba iseküsimus.

Asja muudab sedakorda pikantseks aga asjaolu, et kui mõned aastad tagasi Sotsiaalpanka jäänud pensioniraha hüvitamine avalikkuse poolt kuulutati Arvo Sirendi, Juhan Telgmaa ja Janno Reiljani eestvedamisel panganduse doteerimiseks, siis sedakorda osutusid just end maapoliitikuiks kuulutavad mehed panganduse «doteerimise« eestvõitlejaiks.

Mis parata, parteiliselt finantseeritud (seda ka poliitilise kapitali mõttes) eufemistlikuks osutunud nimega panka tuli enesestmõistetavalt sama parteiliselt ka «päästa». Mis sest, et sellel pangal, kui uskuda viimaste päevade uudiseid, polnud põllumehest endast ei sooja ega külma.

Milleks etendada potjomkinlust seadusega, mida niikuinii ei täideta, parem on siis juba see seadus kui mittevajalik üldse tühistada.

Praegu aga hakka või vägisi uskuma, et hoiuste kaitset reguleeriva seaduse menetlemise pooleaastane blokeerimine riigikogus toimus soovist ära oodata Maapanga pankrott, et võtta pangast (lootusrikkalt maksumaksja rahale kiigates ja Sotsiaalpanga kogemust arvestades) veel, mis võta annab.


Kalev Kukk on riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:50
Otsi:

Ava täpsem otsing