Kas otsetoetuste maksmine on põhjendatud?

Toetuste maksmine põllumeestele, seal hulgas otsetoetuste maksmine, on paratamatu. Euroopa põllumeeste kulutused kompenseeritakse toetuste näol umbes 50% ulatuses. Meil on see olnud kuskil 8%.

Nii ei ole võimalik ühisel turul konkureerida. Isegi siis, kui me Euroopa Liiduga ei liitu, on toetuste maksmine paratamatu, sest piirid on meil ikkagi lahti. Võrreldes Euroopa põllumeestega on meil praegu odavam ainult tööjõud. Muud asjad on aga isegi võib-olla kallimad, sest need on vaja läänest kohale tuua.

Saapavabrikant võib hakata järgmisel päeval kellasid tootma, ilma et peaks elukohta vahetama. Kui sa elad kusagil maal, siis ei ole aga võimalik päevapealt uue tegevusega alustada.

Selles osas, kuidas toetusi jagada, peame samuti lääne poole vaatama. Meil endil pole mõtet jalgratast leiutada. Nn ühelehmapidajaid ei ole võimalik toetada. Inimene peab tegema tootvat tööd, mitte nokitsema kusagil ja tegelema põllumajandusega põhitöö kõrvalt. Olen praegu Soomes ja siin ei ole majade juures näiteks köögiviljapeenraid näha.

Miks teisi alasid sellisel kujul ei toetata? Miks peaks põllumajandus olema eelisseisus?

Probleem on selles, et põllumajandust ei ole nii kiiresti reorganiseeritud, aga meil on põllumajandus hakanud juba ümber orienteeruma. Kui põllumees ei saa või ei oska toota, ei oleks seda vaja kinni maksta. Põllumajandus on samasugune äri nagu iga teine: see tähendab ikkagi spetsialiseeritud tootmist, riskide võtmist.

Kui hakkame ennast võrdlema näiteks Saksamaaga, siis on meie klimaatilised tingimused teised ja meie põllumehed ei suuda Saksa põllumehega võistelda. Kas nüüd otsetoetused olukorda parandavad?

Mina otsetoetuste maksmist ei poolda. Ma ei toeta ühe ärilise ettevõtmise kinnimaksmist. Töötus maal on tõsine probleem, aga töötud on need, kes ei võta riski ja ei ole väikeettevõtja. See, kas anname otsetoetust või mitte, tööpuudust ei vähenda. Põllumajandustootjate tänane probleem on monopoolses seisus olevad töötlejad.