Põlluharimine ei ole tavaline tootmistegevus

Raske on nõustuda AP 12.08 juhtkirja väitega, et põlluharimine ja loomakasvatus on samasugune tootmistegevus nagu kangakudumine või mööbli valmistamine.

Kõik need tootmistegevused vajavad tõesti tooret, seadmeid, tootmishooneid, oskustöötajaid. ÄP on märkamata jätnud elementaarse tõe: põlluharimine ja loomakasvatus vajab erinevalt mööblivalmistamisest maad kui põllukultuuride asendamatut kasvukeskkonda.

Põllumees teeb maa kasutamise eest arvestatavaid kulutusi, mida enamik tootjaid ei pea tegema. Põllule ei saa ehitada katust ja seinu kaitseks loodusjõudude vastu ning teha seal viiepäevase töönädalaga rutiinset tootmisprotsessi.

Põllumaasse tehtud kulutusi ei soovi Eestis kindlustada ükski kindlustusfirma, mis näitab maad kui erilist tootmisvahendit.

Maa ulatus on suur, mistõttu pole võimalik maaharijaid sõidutada bussi või trammiga tööpäevas kaks korda Lasna-, Õis- või Mustamäelt, kilomeetrite kaugusele. Põllumees peab elama oma põllumaa läheduses. Maa teeb seal töötavad inimesed paiksemaks kui muud tootmistegevused.

Kui mööblitööstuses rikutakse mööblipartii, on see tootjale suur kahju. Kuid seda saab heastada järgmise partii valmistamisega nädala kuni kuuga. Maa on aeglase käibega tootmisvahend, mis käitub harijaga väga konservatiivselt. Maad ei tohi narrida näiteks järjepidevuse katkemisega.

ÄP peab juhtkirjas normaalseks 25% ettevõtjate vastupidamist konkurentsile kauem kui kaks aastat. Omanike-maaharijate järjepidevuse katkemine põlluharimisel annab selliseid tagajärgi, nagu mitmel pool Eestis näha -- õitsevad ohakaväljad, mida naljahambad eesti puuvillaks kutsuvad. Nende väljade taaskultuuristamine on väga kallis.