Börsil puhuvad soodsad läänetuuled

Ristsõnade koostajad küsivad tihti nu-putajatelt: ebatõenäoline sündmus teise sõnaga, kolm tähte. Ime! Eestis on praegu sama asja nimi kas TVB või TSE (see sõltub keelest), mille taga on Tallinna väärtpaberibörs. Börs saadab korda imet, näidates hinnanumbreid, mis hakkasid juba pisitasa ununema. Seda kõike hoolimata Eesti majanduse väidetavalt raskest seisust, naaberbörside langusest, täielikust finantskrahhist Venemaal. Loetelu võib igaüks oma äranägemise järgi pikendada.

Ent pöördugem tagasi materialistliku ilmapildi juurde. Kui kuskil võib veel imesid juhtuda, siis igatahes mitte finantsmaailmas -- raha ei lange kunagi niisama sülle. Küll aga võib raha ootamatult liikvele minna, ja suurte summadena. Kui võtta Eesti koordinaatide keskpunktiks, nii nagu meile meeldib, siis on investoritele äärmiselt soodsad tuuled hakanud puhuma läänest. Lääne pangandusringkonnad on suutnud lõpuks ära oodata pangaturu korrastumise Eestis -- vaht on alla vajunud ja sade põhja settinud. Ja nüüd ei ole enam muud, kui hakata panuseid tegema, eesmärgiks turu jagamisel kaasa lüüa. Ma ei välistaks ka lääne pankade omavahelist kokkulepet Eesti jagamiseks oma mõjusfäärideks.

Mind on pannud imestama, et väliskapital on olnud panganduse suhtes kaunis ettevaatlik, võrreldes teiste Eesti elualadega. Iseseisva välispangana pole Eestisse praktiliselt konkureerima tuldud, ehkki krooni algusajad olid selleks sobivamad kui praegu. Siis puudusid Eestis oskusteave ja kapitali kontsentratsioon. Raske on uskuda, et nii oluline valdkond kui pangandus läänt üldse ei huvitanud. Võib-olla otsustati, et ei hakata ise üles ehitama, vaid võetakse üle juba toimiv struktuur. Kui nii, siis on praegu selleks tõesti soodne aeg -- jõuvahekorrad on selged, bilansid puhtad ja aktsiate hinnad madalal. Pangad on viinud oma tegutsemispõhimõtted kindlamale alusele. Kasvõi see, et paljusid asju nimetatakse nende õige nimega. Nii et tegemist on väärt kaubaga. Ka senised investorid ainult võidavad, sest aktsiad lähevad taas hinda. Juttu Eesti nn mahamüümisest ei maksaks tänapäevastes kaubalis-rahalistes suhetes tõsiselt võtta.

Meist ida pool lähevad asjad järjest allamäge. Ajutiselt või püsivamalt seal viibiv raha soovib ennast päästa. Eesti pangad ja investeerimisfondid on viinud Venemaa-põhjalised aktivad miinimumini. See raha on, küll kaotustega, kodumaale tagasi pöördunud. Võib arvata, et osa rahast ei lepi kaotustega ja püüab tasa teenida. Ka see raha kinnitab kanda tõenäoliselt Tallinna börsil, sest Põhjamaade börsid on suunaga allapoole ja lisaks veel kõrgel tasemel. Seega on kindlameelsed «eelista eestimaist»-investorid võitnud mõlemal suunal.

Aktsiahindade liikumist börsil ei maksaks majanduskasvuga ülemäära seostada. Börsil kui kauplemiskohas lisaväärtust ei looda, vaid jagatakse seniteenitut ümber, ja kaunis halastamatult. Igasugused hinnad on kõige tundlikumad nõudmise ja pakkumise vahekorrale, see tähendab raha liikumise suunale. Alles siis tulevad teised ja auväärsemad mõjurid. Niiviisi kaobki maagilisus ja imest saab tavaline ime.