• Jaga lugu:
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    Meedia ja välisraha

    Miks surub väliskapital järk-järgult eestlastest omanikud meediaturult välja? Mida siis Eesti meediameestel pole? Kas raha või teadmisi?
    90ndate alguses ei olnud meie ajakirjanikel kirjastamiseks ei raha ega ka teadmisi. Selleks hetkeks oli endise Ida-Euroopa meedia väliskapitalile juba andunud. Arenenud Euroopa huvi Eesti trükimeedia vastu oli peaaegu olematu. Ka Eesti riik ei suutnud vastu võtta toimetuste erastamisotsust. Rahva Hääl erastati alles 1994, Päevaleht lõplikult 1995, noortelehega Meie Meel tehti algust alles 1997. ETA erastamisest on räägitud 5 aastat, riiklik on ta tänini.
    Just 90ndate alguses oleks kogu Eesti ajakirjandus olnud väliskapitalile kerge saak. Eesti madal poliitiline ja majanduslik reiting ning väljaannete segased omandisuhted ei mõjunud neile siiski usalduslikult.
    Ainus arvestatav kirjastusgrupp, kes ise Eestimaale partnerit otsima tuli, oli Prantsusmaa meediahiiu Robert Hersanti gruppi kuuluv Socpresse. Mitteprantslastele on nende tuntuim väljaanne päevaleht Le Figaro. 1991. aastaks olid nad edukalt ostnud üles mitmed Poola lehed. Socpresse läbirääkimised Päevalehega katkesid 1992. aastal. Alles hiljem saime teada, et Eestist ahvatlevamaks kujunes neile Venemaa ja Albaania ajakirjandusturg.
    Tulemusteta lõppesid Postimehe läbirääkimised Inglismaal Maxwelli kontserniga. Võiks pikalt spekuleerida, milliseks oleks kujunenud Eesti meediapilt, kui väliskapital oleks tulnud Eesti meediasse juba 90ndate alguses Prantsusmaalt ja Inglismaalt. Soomest ja Skandinaaviast meie väljaannete vastu huvi ei tuntud. Eesti kirjastajatega alustasid esimestena koostööd hoopis Soome ja Rootsi paberitootjad, Postimehega UPM ja Päevalehega Stora Feldmühle.
    Edukas rahareform ja järgnenud majanduslik tõus sünnitas arvamuse, et Eesti trükimeedia erinevalt Lätist, Leedust ja Ida-Euroopast ei vajagi väliskapitali.
    1993. a oli päevalehtedele majanduslikult edukas. 1994. a ebaõnnestus Rahva Hääle erastamine ja Tallinnas hakkas ilmuma viis päevalehte: Päevaleht, Eesti Sõnumid, Rahva Hääl, Hommikuleht, Õhtuleht.
    Seda aastat peangi pöördeliseks. Kõik järgnev oli kirjastajate sundkäigud. Kurnav konkurents viis lehed kahjumisse, kuid väljaanded vajasid arenguks raha.
    Investeerida oli ühtäkki vaja trükibaasi, arvutivõrkudesse, bürooruumidesse, müügistruktuuridesse, marketingi, koolitusse jne. Kvalitatiivseks arenguks ei vajatud enam mitte miljonit ega kümmet, vaid sadakond miljonit.
    Eesti pangad ei pidanud isegi oma kuldaaastatel meediat eriti usaldusväärseks laenupartneriks. Vähesel määral mõningaid projekte siiski finantseeriti.
    Eesti ajakirjandus on olnud kõik aastad selgelt alakapitaliseeritud. Omakapital on väike ning pikaajalisi strateegilisi laenulepinguid vähe. Pankade purunemine võttis võimaluse ehitada edasine areng laenurahale. Omavaheline konkurents ei võimaldanud kasvatada kasumi arvel ka omakapitali.
    Seega väidan, et Eesti meediameestel ei jätku mitte müütilist know-howd, vaid raha. Rahvusvahelised meediakontsernid on kogunud oma kapitali aastakümneid, nende tänased võimalused on lihtsalt teised.
    Eestlasest ärimees on kasvatanud kapitali viimased kümmekond aastat. Ja sedagi valdavalt oma väikesel popsipõllul. Samas on naiivne arvata, et skandinaavlased ei soovi Eesti meediasse tehtud investeeringuid tagasi saada. Erinevalt eestlastest on eurooplaste jaoks kasum seegi, mis laekub kümne-kahekümne aasta pärast.
    Margus Mets on ASi Pressinvest juhatuse esimees.
    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum

TalTechi teadur: süsinikdioksiid tuleb kinni püüda
Kliimavõidujooksus aitab meid seni kasutamata tehnoloogia, kirjutab TalTechi vanemteadur Alla Šogenova.
Kliimavõidujooksus aitab meid seni kasutamata tehnoloogia, kirjutab TalTechi vanemteadur Alla Šogenova.
Tallinna börs meelitab mind kohviaroomiga
Investorid kolmeeuroseid kohve iga päev pigem ei tarbi, aga see ei tähenda, et sama raha eest kohvimaailma panustada ei võiks. Tänasest on võimalik märkida Eesti kohvifirma OA Coffee aktsiaid ja ei tea, kas sihilikult või mitte, aga ühe aktsia hinnaks on 3,3 eurot, mis on umbes sama, kui osta üks tass kohvi mis tahes kohvikus. Seega tekib mul küsimus, kumb on kasulikum rahapaigutus.
Investorid kolmeeuroseid kohve iga päev pigem ei tarbi, aga see ei tähenda, et sama raha eest kohvimaailma panustada ei võiks. Tänasest on võimalik märkida Eesti kohvifirma OA Coffee aktsiaid ja ei tea, kas sihilikult või mitte, aga ühe aktsia hinnaks on 3,3 eurot, mis on umbes sama, kui osta üks tass kohvi mis tahes kohvikus. Seega tekib mul küsimus, kumb on kasulikum rahapaigutus.
Trükitööstuse TOPi III koht: rahatrüki masinad vuravad hoolega
Hetkel majanduse jahtumist väga ei ennusta, rahatrüki masinad vuravad hoolega ja kindlasti sealt osa läheb tarbimisse, mis omakorda peaks meile ka tulevikus tööd andma, ütles tekstiilist kaelapaelu ning siidist etikette ja kartongist tootesilte valmistava Jospel OÜ tegevjuht Juha Lõmps.
Hetkel majanduse jahtumist väga ei ennusta, rahatrüki masinad vuravad hoolega ja kindlasti sealt osa läheb tarbimisse, mis omakorda peaks meile ka tulevikus tööd andma, ütles tekstiilist kaelapaelu ning siidist etikette ja kartongist tootesilte valmistava Jospel OÜ tegevjuht Juha Lõmps.
Rakverre hakkab kerkima uusi kortermaju, ehitusplaane peab ka hambakliinik
Rakveres võib lähiaastatel näha uusi ehitusplatse: linna äärde plaanitakse uusi kortermaju ning ehitusplaane peab ka kesklinnas asuv hambakliinik. Juba praegu käib vilgas töö vanas politseimajas, kuhu järgmisel suvel elanikke oodatakse.
Rakveres võib lähiaastatel näha uusi ehitusplatse: linna äärde plaanitakse uusi kortermaju ning ehitusplaane peab ka kesklinnas asuv hambakliinik. Juba praegu käib vilgas töö vanas politseimajas, kuhu järgmisel suvel elanikke oodatakse.