Tasakaalustamatus viib riigi uppumisohtu

Hiljuti avaldas ajakir- janduses üks tuntud poliitik arvamust, et nemad võiks nelja aasta pärast viia Eesti keskmise palga 9000 kroonini.

See oleks väga meeldiv, eriti, kui see ka täituks. Minu analüüs aga näitab, et selle saavutamine pole tõenäoline, olgu valitsuse eesotsas mis tahes partei.

Kolme aasta jooksul on keskmine palk tõusnud 2649 kroonilt 3743 kroonile (tõus 1094 krooni). Et saavutada järgneva nelja aasta jooksul 9000 krooni piir, peaks keskmine palk tõusma 5257 krooni võrra. Oleks huvitav teada, milliste abinõude kaudu lugupeetud poliitik näeb sellist keskmise palga tõusu?

Kogu jutt on sellest, et keskmise palga tõus toimub normaalsetes majandustingimustes, kus ka inflatsioonitase langeb. Kui inflatsioon tõuseb kiiresti, võib selline keskmine palga kasv olla saavutatav ruttu.

Palga keskmist tõusu võime saavutada väga erinevate teede kaudu. Üks halvem võimalus on näiteks see, et ka edaspidi suureneks palk kiiresti panganduses, monopoolsete ettevõtete töötajatel jne. Samal ajal osas tähtsates tegevusalades (haridus, tervishoid jm) püsivad palgad allpool keskmist, hullem, kui nad jäävad üha rohkem keskmisest allapoole, mille tulemusel ühiskond läheb enam tasakaalust välja. Meil võib tasakaalustamatus viia riigi uppumisohtu.

Eeltoodust peaks jätkuma mõtteainet. Järelikult vajab ühiskond tasakaalustamist. Ühelt poolt tuleb tagada range kontroll töö üle ja vastutus selle eest. Teisalt töötajate ebaõige tasustamine võib kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi tulevikus. Tööjõustruktuuri pole võimalik tasakaalustada ühe-kahe aastaga. Ühiskonna kompleksse arendamise ja tööjõustruktuuri tasakaalustatud arengu vahel on kindlad seosed. Tuleb luua tingimused mõlema komponendi püsivaks arenguks ning välistada vastuolude süvendamine.