Ettevaatust: virtuaalne majandus

Vene kriis ja selle mõjud Eesti majan-dusele on pannud ettevõtjaid käitu-ma kahel viisil. Ühed analüüsivad senist tegevust ja mõtlevad, kuidas tulevikus paremini majandada, et vaatamata kriisile endisi kasuminumbreid saavutada. Teised valivad kergema vastupanu tee ja püüavad valitsuselt välja meelitada toetussummasid, et untsu läinud ettevõtmist vee peal hoida.

Eesti valitsus on asunud pooldama teist lähenemisteed, otsides võimalusi Vene kriisis kannatada saanud ettevõtete toetamiseks. Kuigi pealtnäha humaanne, on selline käitumine majanduslikult mõeldes rumal ja pikemas perspektiivis hukutav. Eriti paistab toetuste hävitav mõju silma Venemaal, kus on peaaegu kadunud edukad ettevõtted, kes suudaksid reaalset kasumit teenida ja makse maksta.

Clifford G. Gaddy Barringsi uurimisasutusest ja Barry W. Ickes Pennsylvania ülikoolist on viimastel aastatel uurinud Vene majandust ja leidnud, et Vene hädade põhjus on nn virtuaalne majandus. See on bartertehingutele üles ehitatud keskkond, kus enamik ettevõtteid on riigile võlgu, aga ükski neist ei lähe pankrotti. Ettevõtted maksavad oma töölistele palka ja riigile makse oma toodangus. Riigis ringleva reaalse raha hulga vähesuse tõttu on sellises keskkonnas raskendatud näiteks panganduse areng.

Virtuaalse majanduse hammasrataste vahele jäi meie tööstuse lipulaev AS Norma. Nagu selgus, oli AvtoVAZ juba pikemat aega Normale võlgu ja rahapuuduses tasus Lada sõiduautodega. AvtoVAZ, Vene riigi suurimaid maksuvõlglasi, ei läinud vaatamata võlgadele pankrotti, sest ettevõte tasus ka oma maksuvõlga autodes.

Gaddy ja Ickesi uurimuse järgi sai Vene keskvalitsus möödunud aastal 40% maksudest mitte rahas, vaid toodangus.

Sarnast arengut on märgata ka Eestis. Meie piimatöötlejad on hakanud tasuma tootjatele oma toodanguga. Tootjad omakorda jäävad rahata, ei suuda maksta riigimakse ja ootavad valitsuselt armuandi. Ning valitsus, selle asemel, et kahjumiga töötavad tööstused pankrotti lasta, otsib võimalusi toetussummade leidmiseks riigieelarvest. Nii jäävad pinnale kehvalt tegutsevad ettevõtted, mis ei suuda lõpuks makse tasuda muus vääringus kui oma toodangus.

Kõige kummalisem on tõsiasi, et toetussummade väljamaksmist on asunud aktiivselt toetama pangad, kes peaksid eelkõige seisma majanduse hea käekäigu eest. Pankade suur huvi mitmesuguste toetuste vastu näitab, et pangad on oma riske valesti hinnanud ning nende riskide maandamiseks loodetakse kasutada maksumaksja raha.

Toetuste absurdini viivat jada illustreerib hästi T?eljabinski metroo. 23 märtsil teatas kohalik kuberner, et metroo on selles piirkonnas kõige olulisem ehitusobjekt. T?eljabinskis olid riigile ja omavalitsusele võlgu kõik suuremad ehitusfirmad. Et maksuvõlga vähendada, pakkusid ehitusfirmad välja, et ehitavad metroo. Linnavalitsus oli sunnitud ettepanekuga nõustuma vaatamata sellele, et linnal oli parasjagu palju põletavamaid probleeme kui metrooehitus. Kohe kindlasti ei näita T?eljabinskisse lähemal ajal oma nägu välisinvestorid, kui näevad, millise supi sisse on linn end seganud.