NRG vassingud

Turumajanduses on ärihuvid sageli vas-tandlikud: müüja soovib kõrgemat, ostja aga madalamat hinda; tulude jagamise alused võivad äripartnerite ettekujutuses erineda jms. Kauplemise või läbirääkimiste käigus otsitakse huvide tasakaalupunkti ja normaalne äritehing toimub ainult huvide ühisosa olemasolu korral.

Viljakas mõttevahetus saab toimuda eeldusel, et partnerite seisukohad on vastastikku selged ja usaldatavad. NRG pole end elektrijaamade erastamisel näidanud usaldusväärse partnerina, sest ühes ja samas küsimuses esinetakse vastandlike seisukohtadega. NRG Eesti esindaja Hillar Lauri esinemistes avaldub selgelt NRG soov ülikasumeid teenida, kõik muu on võltsing ja vassimine.

11. septembri Äripäevas kiidab Lauri NRG ausat mängu sellise innuga, et unustab täielikult esitatud äriplaanis kirjapandu. Ta nimetab konsensuse otsimiseks äriplaanis kätketud diktaati põlevkivi hankijate ja transportijate ning elektri- ja soojusenergia ostjate suhtes.

Eesti riigivõimu abil soovitakse neid siduda 15aastaste lepingutega, selle asemel et turumajanduslike läbirääkimiste teel vastavad lepingud äripartneritega osapoolte huvisid arvestades välja kaubelda. Ilmselt erineb konsensuse käsitlus USAs diametraalselt sellele mõistele lähenemisest Euroopas.

Lauri väidab, et NRG ei nõua endale turuosa riiklikku monopoliseerimist -- äriplaanis olevat hoopiski kirjas NRG kohustus vastav kogus energiat müüa. Kui see tõesti nii oleks, siis peaks NRG nõudma ainult ühe tingimuse täitmist: Eesti Energia või tema õigusjärglane kohustub ostma elektrienergiat kõige odavamalt tootjalt ja AS Narva Elektrijaamad kohustub fikseeritud koguse Eesti turule müüma. See on kirjas ka energiaseaduses, kuid küll ei tee küllale liiga ja korrakem see siis üle ka rahvusvahelises erastamislepingus.

Paraku nõuab NRG äriplaanis just vastupidist -- Eesti Energia peab ostma 75% elektrienergiast äriplaanis fikseeritud hinnaga, mis kiire reaalkasvu tõttu osutub lähiaastatel nii rahvusvaheliselt kui ka siseriiklikult konkurentsivõimetuks. See on klassikaline turu riikliku monopoliseerimise näide.

Lauri peab naeruväärseks minu kriitikat NRG taotluse suhtes kindlustada oma kapitali enam kui 30% tulusus. Ainult narr võivat uskuda, et keegi paigutab Ida-Virumaal kapitali USA pankade poolt deposiitidele pakutava intressimääraga.

Paraku oli 12% tulususe piirmäär Eesti valitsuse poolt äriplaanile esitatud tingimus ja Lauri väitis uut äriplaani esitades, et valitsuse kehtestatud tingimused on täidetud. Lauri loogika kohaselt on tingimus täidetud, sest tingimus on niivõrd rumal, et seda keegi ei täidaks. Siin pole lõhnagi ausast mängust.

Lauri on pahane, et miljardilise investeeringu juures ei soovita ma NRG-le anda monopoolset otsustusõigust. Keegi ei tohtivat arvata, et NRG nii suure investeeringu puhul oma sõnaõigusest loobub. Ja jällegi unustab tubli ärimees partneri huvid.

Eesti riik paigutab loodavasse ettevõttesse osa, mille reaalne väärtus on vähemalt 5--10 miljardit Eesti krooni. See tähendab, et aktsiakapitali jaotuse 51:49 juures kingitakse NRG-le 2--4 miljardit krooni ja seejuures tuleks loobuda veel ka otsustusõigusest.

Ka pariteetsust tõlgendatakse USAs ilmselt veidi kummalisel kombel. Siin ei ole mõtet enam rääkidagi sellest, et Eesti riik ei riski mitte ainult nende 5--10 miljardi krooniga, vaid kogu riigi majandusega.

NRG kogu vastutus piirdub aga tõepoolest ainult miljardiga. NRG panus on väärt 10 -- 15 % loodava ühisettevõtte kapitalist, mis ei saagi anda erilist sõnaõigust.