Otsetoetused kui valuvaigisti

Viimaste kuude Vene kriis on taas päevakorda tõstnud juba sajandiva-nuse ning eestlasele vist igiomase matsi ja vurle tüli, sedakorda siis põllumajandustoetuste valdkonnas. Kumbki osapool ei hiilga sealjuures teravmeelsusega, samad argumendid korduvad nüri järjekindlusega debatist debatti.

Vaidlejate mõttekäigud algavad minu jaoks kummalisest aksioomist: «Maal tegeldakse põllumajandusega.» Seejärel arvutab linnamees keskmisi temperatuure, mullaviljakust ja ütleb, et Eestis on põllundus Prantsusmaaga võrreldes perspektiivitu ettevõtmine. Ning deklareerib täie kindlusega, et põllumajanduse toetuseks raha andmine on kuritegu maksumaksja suhtes.

Põllumees arvutab, et kui ta piimaraha ei saa, jääb pool küla nälga, ja leiab, et põllumajandus on täiesti hädavajalik. Igaks juhuks paneb ta jutu kõvenduseks midagi juurtest, Eesti meelest ja sellest, et Euroopas tehakse ka nii.

Kummaski lähenemises puudub minu arvates eesmärgipärasus. Maksumaksjana olen mina nõus raha kulutama küll, kui sellest kasu on. Ma ei taha, et tulevikus algaks 50 kilomeetrit väljaspool Tallinna «surnud tsoon», kus endised kolhoosi traktoristid end surnuks joovad ning kadedusest üksikute edukamate naabrite maju süütavad. Selle nimel peab raha kulutama. Külamehe Punikust või põrsastest pole mul aga sooja ega külma. Kui mulle öeldakse, et nisu kasvab Prantsusmaal paremini, kaldun ma seda uskuma ning raha anda ei taha. Raha peab end ise juurde teenima ja seda ka maal.

Põllumajandustoetused olukorras, kus kolmandik elanikkonnast selles valdkonnas leiba teenib ning maaomand on suuresti killustatud arenemisvõimetute väiketalude vahel, ei saagi kaasa tuua midagi peale kerjusementaliteedi ja uute nõudmiste.

Maapiirkondades saab teha ka muud peale põllupidamise. On tavaline, et peale tehatahtmise n-ö maaettevõtjal midagi hinge taga pole. Sellegipoolest on just sellistes tegelastes ja nende ideedes maapiirkondade potentsiaalne rikkus.

Sel ajal kui linnas kurdetakse ajudepuuduse üle, leidub maal küllaga neid, kel oma ajude pruukimiseks puudub võimalus. Ning siin näen ma võimalust ja vajadust, et riik oma miljoneid luhvtitaks.

See ei tähenda niivõrd vajadust uute laenuressursside, kui uute meetodite järele. Laenudega koos peab minema ka konsultatsioonitugi, edu saavutamiseks tuleb võtta riskikapitalisti positsioon ning töötada koos ettevõtjaga, kuni ta suudab omil jalul seista. See tähendab aga suuremat töömahtu ja riske.

Muul moel finantseerimine võrdub paraku tihti raha põõsasse viskamisega. Ning raha pole ebaõnnestumisel suurim kaotus -- teovõimelise inimese kaotamist on maal keerulisem korvata.

Selles valguses on kummaline just sarnaseks tegevuseks moodustatud regionaalarengu sihtasutuse lähenemine, kes riskide alandamiseks tahab edaspidi välja anda vaid väikesi, kuni 200 000krooniseid laene. Selles töös pole niivõrd oluline investeeringu maht, vaid sellele kaasa pandav töömaht.