Valitsus aktiivne maksude tõstmisel

Valitsuse väidetavalt vähene teovõime või lausa tegevusetus on langenud kriitikatule alla. Valitsus saab kriitikat nii vasakult kui paremalt, nii omade kui võõraste käest. Et miks ta ei tee seda või teist.

Püstitaksin hüpoteesi, et valitsuse (teadlik) passiivsus on Eesti majandusele isegi hea olnud -- ellu on jäänud viimata hulk potentsiaalseid populistlik-kahjulikke otsuseid. Vastu on jäänud võtmata kaitsetollid, esialgu on puutumata stabilisatsioonifond, veel ei ole asutud ettevõtjate laene garanteerima.

Kui vaadata, mis juhtus, kui valitsus eelmisel nädalal aktiviseerus, siis on igasugu tegematajätmine kaugelt efektiivsem majanduspoliitika kui tegutsemine. Koomilise varjundiga ettepanekuid raputati varrukast, nagu näiteks ikaldusaasta kompensatsioonide kogumine suitsumeeste käest. Kui selgus, et suitsumehed nii palju ikkagi ei pahvi, et 227 miljonit ikaldusabi täis tuleks, tahab valitsus kiiresti tõsta käibemaksu ühe-kahe protsendi võrra. Ajutiselt, neljaks kuuks...

Rahvusvaheline valuutafond ei vaata meile just hea pilguga Ma ei tea, kuidas jääb rahvusvahelisele valuutafondile antud lubadusega mitte suurendada maksukoormust, ilmselt jääb see lubadus täitmata. Hoopis rohkem paneb muretsema maksupoliitika muutmine tulekahju kustutamise korras. Pikaajaliselt kavandamiselt on rõhk kandunud ühepäevamajandamisele: elame ühe päeva või äärmisel juhul neli kuud korraga. Ministrid käivad välja esimesena pähekaranud idee nagu Hyde Parki kõnelejad. Tekib küsimus, kas stabiilsusest riigi tasandil on üldse mõtet rääkida. Sedavõrd eklektiliste ideede kokkukuhjamine taset küll ei näita.

Arvatavasti ei ole valitsusnõunikele teadmata, et maksude tõstmine on majanduskasvu pidur number üks.

Sõltuvalt temperamendist räägivad kommentaatorid praegu kas majanduskasvu aeglustumisest või lausa kriisist. Seda arvestades ei ole just kõige kohasem aeg maksude tõstmiseks, pigem just vastupidi. Võib-olla on tekkinud illusoorne kujutlus, et kui ikka on väga vaja, siis neli kuud kõrgemaid makse ei põhjusta majanduskasvu aeglustumist. See on sama, kui sõita raskelt koormatud autoga kiiresti üle silla, lootuses, et sild ei jõua kokku kukkuda.

See, mis on õnnestunud juurutada neljaks kuuks, võib jäädagi. Ei ole tõenäoline, et ühel hetkel on jõudu laekuvatest maksusummadest niisama lihtsalt loobuda. Kindlasti leidub sada ja üks (veenvat) põhjendust, miks on vaja kõrgema käibemaksu kehtivusaega pikendada. 1999. aasta eelarves on kulude pool üle paisutatud, käibemaksu tõstmine on üks võimalus, kuidas plindrist pääseda. Sest inimene, kaasa arvatud maksumaksja, harjub...

Kiirus, millega heiastusid uued maksuideed, väärib imetlust kasvõi ettevõtte tulumaksu vähendamise või kaotamise taustal.

Ettevõtete maksukoormuse vähendamise ideed on ainuüksi ajakirjanduses menetletud mitu head aastat. Majanduskasvu ei tooda riigiaparaat, vaid ikkagi ettevõtlikud inimesed; riik saab nende tegevust kas soodustada või hoopiski pärssida. Viimane ettevõtte tulumaksu kaotamise vastu sihitud argument oli, et ei sel ega järgmisel aastal me tehniliselt ei jõua, sest eelarve on juba koos. Umbes nii, et ega meil midagi selle vastu ei ole, aga tehniliselt kahjuks lihtsalt ei jõua.

Riik püüab oma osa majanduses suurendada ja riigi kavatsused on kindlasti kõige paremad, ent makromajandusele jääb paraku viimane sõna. Senine kasv on tulnud vaieldamatult õigetest põhimõtetest -- konservatiivsusest, vähesest sekkumisest, majandusseaduste usaldamisest.

Eelneva näitel võib resümeerida, et valitsuse aktiivsus sisemajanduse sektoris võib muutuda Eesti majandusele ohtlikuks. Et mingit väljundit on vaja, siis pole makromajandusele miski meelepärasem, kui suunata ülejääv energia väljapoole -- majandussuhete tihendamisele teiste riikidega.