Tollidega WTO vastu

Eesti läbirääkimiste senine käik ehk ilmselge venitamistaktika liitumisel maailma kaubandusorganisatsiooniga ( WTO) näitab, et Eesti liigub teadlikult protektsionismi suunas.

Eesti ei või muuta senist majanduspoliitikat -- mõne ettevõtte parema käekäigu nimel ei tohi ohtu seada riigi kui terviku huve.

Oleme seni kaubelnud tollipiiranguteta ning see on toonud Eestile majanduslikku edu ja tõstnud Eesti rahvusvahelist mainet. Katse loobuda oma põhimõtetest on juba hakanud meile valusasti kätte maksma. Eesti ei saanud WTO-lt liitumiskutset (said Läti ja Kõrgõzstan).

Valitsusringkonnad on uudist serveerinud mitmel moel. On väidetud, et Eestist ei sõltu ühessegi organisatsiooni pürgimisel suurt midagi, kõik on mujal ära otsustatud -- Eesti saab euroliitu, Läti WTOsse ja Leedu NATOsse.

Riigikogu väliskomisjoni esimehe Eino Tamme sõnul töötab valitsus välja uue, senisest pikema aja peale kavandatud WTOga ühinemise taktika, sest «senised pingutused pole vilja kandnud». Äripäeva küsimustele, millised on need pingutused, millistel tingimustel sinna minna kavatsetakse, on põiklevalt vastatud nii välis- kui põllumajandusministeeriumist ning valitsuse pressitalitusest -- ei saavat avada kaarte enne läbirääkimisi liikmesriikidega.

Peaministri majandusnõuniku Heido Vitsuri sõnul takistab Eesti liitumist WTOga väliskaubanduspiirangute puudumine: «Eesti on maailma väikseima protektsionismiga riik ja WTO-l on raskusi Eesti kui erandi mõistmisega.» Tegelikult on seni liberaalseima kaubanduspoliitika poolest tuntud Eesti, kes isegi subsideeritud impordile tollitõkkeid ei seadnud, läbirääkimistel WTOga esitanud mitme liikmesriigi impordile maksimaalsed tariifid ja nimelt see on tekitanud maailma kaubandusorganisatsioonis mittemõistmist. Näiteks Kanada sealihale tahab Eesti seada 40 ja Austraalia teraviljale kuni 47protsendilist tollimaksu (Kanada on nõus tariifilaega 35% ja Austraalia mitte suurema kui 25protsendilise tolliga).

Eesti teed WTOsse takistab ka õlleaktsiisiseadus, mis maksustab suurtootjaid suuremate maksudega, ning seegi, et me pole suutnud piirata piraatvideode ja -laserplaatide levikut. Kui sellist õlleaktsiisi võib heal juhul näpuveaks pidada ja piraatkauba laialdast levikut ametivõimude lohakuseks, siis millised kalkulatsioonid on aluseks eespool toodud arvudele? Või arvab põllumajandusministeerium, et kui Eesti on WTO liige, tahab Austraalia hakata siia rohkem teravilja vedama kui seni või ujutab Kanada sealiha ühtäkki meie turu üle. Pigem läksid meie läbirääkijad välja partnerite kindlale vastuseisule, et kodus tollide kehtestamiseks aega võita.

Maapoliitikud ongi algatanud uue tollisõja, esitades riigikogule tollitariifi seaduse muutmise eelnõu, et hakata kaitsetolle reaalselt rakendama. Ja parteitu välisminister Raul Mälk, ametnik, kes on harjunud käske täitma ja kes pärast valimisi soovib jätkata karjääridiplomaadina, hakkab kuulekalt poliitikute tellimusel uut WTOga liitumise taktikat välja töötama.

Ei ole vaja teha mingeid põhimõttelisi muudatusi läbirääkimistel WTOga, sest Eesti on praegu liitumiseks valmis. Liitumine on Eestile vajalik -- sellisel juhul ei saa meie kaupadele diskrimineerivaid takistusi kehtestada (ka WTO liikmeks pürgiv Venemaa mitte) ja meie ettevõtjatele tagatakse võrdväärne kauplemine WTO liikmetega. Samuti on WTO liikmestaatus eeltingimuseks Eesti pääsemisel ELi. Eesti senise taktika puhul ei maksa imestada, kui Läti jõuab euroliitu enne meid.

Eesti majandus vajab kaitset, ent kõige paremini kaitseb majandust see, kui oleme WTO liige -- see on ainuke organisatsioon, mis korrastab ülemaailmset kauplemist ja välistab lubamatute tõkete seadmise riikide poolt.