Kadi Heinsalu • 4. jaanuar 1999 • 4 min
Jaga lugu:

Pirakas investeering peab olema tehtud viie-kuue aastaga, kuid esimene aasta on juba läbi. Kust võtab tavaline autodiiler, kes pole kaugeltki Eesti müügiliider, nii lühikese aja jooksul nii suure raha? Lisaks tuleb hakata ka renti maksma ja esimene 450 000kroonine sissemakse teha 2001. aastal.

Seni on Esma Auto saarele kulutanud pool miljonit krooni, peamiselt sadama remontimiseks.

Võrreldes üle-eelmise aastaga müüs Esma Auto äsjalõppenud aastal sadakond autot vähem. Esma Auto mullune käive küünib 150 miljoni kroonini, kasumit loota ei ole.

«Võtame investeeringuraha omavahenditest,» lubab Esma Auto üks kahest omanikust Ralf Õng optimistlikult, kuid kahtleb samas isegi 15miljonilises investeeringus.

Sel aastal paigutab Esma Auto kunagi pilvelõhkujate rajooniks unistatud Naissaarele 3 miljonit krooni.

Ärimees Jaak Ginteri kaudu on autofirma seotud Lohusalu sadamat haldava ASiga Esma Haldus. Lohusalu sadam läks kuu aega tagasi 27 miljoni kroonise võla tõttu pankrotti.

Viimsi abivallavanema Enn Sau sõnul oli aga just Lohusalu sadam see, mis andis Naisaare rendikonkursi võidu Esma Autole. Kust me ette teadsime, et Lohusalu aasta lõpus pankrotti läheb, nendib Sau.

Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein Ratas soovib Naissaare sadama kiiremas korras taasriigistada, kuna ta ei näe Esma Auto investeeringuid.

Sau esialgu nii kategooriline pole. Märtsini on aega sadama passistamiseks, sinnani rendilepingu järgi investeeringuid pole vaja teha, põhjendab ta, lisades, et enne kahte aastat pole rendilepingut mõtet tühistada.

Sau seletab Esma Auto 36 aasta pikkust rendilepingut sellega, et muidu puudub mõte investeerida suurt summat.

Esma Auto võttis oma turjale ka 14kilomeetrise tsaariaegse raudtee. Veel aasta tagasi sõitis mööda kitsarööpmelist raudteed vagun, tänavu enam huvilisi sellega ei veetud.

Ehkki Viimsi valla ja Esma Auto vahelist rendilepingut kõrvaline silm näinud pole, teavad keskkonnaametnikud, et see annab Esma Autole võimaluse sadam ja korralik siil rannikust eelisjärjekorras ära osta.

«Tal ei ole mitte sadama väljaostmise eelisostuõigus, vaid õigus seda taotleda,» vaidleb Enn Sau vastu. «Magusat maatükki piki rannikujoont ei saa sellise lepinguga osta, see pole enam sadam.»

Lisaks Esma Autole on Naissaarel veel kolm omavahel riidu kiskuvat peremeest.

Esiteks Viimsi vald, kes müüs vallarahvale võileivahinna eest mahajäetud kasarmuid, millest osa on juba kallilt edasi müüdud.

Teine seltskond on 42 õigusjärgset maaomanikku, kellest osa on hakanud suvemaju ehitama, osa jällegi maa edasi müünud.

Kolmas peremees on Viimsi metskond, mida juhib metsaameti peadirektori Andres Talijärve vend Madis Talijärv. Metskond andis hiljuti raieloa ASile Sanora, kes on maha võtnud üle 2000 tihumeetri metsa ja ei saa seda tüli pärast Esma Autoga minema vedada.

Külmade tulekul pani Esma Auto sadamakaile viiva tee ette rohelise raudaia.

Aia peale löödi liiklusmärk, mis keelab korraga rohkem kui 2,5 tonni koormust. «Veel väiksema koormusega liiklusmärki lihtsalt enam polnud,» ironiseerib üks metsamees.

Liiklusmärk on kius metsa üles võtnud Sanora vastu, kes puidu vedamiseks Esma Autolt luba ei küsinud. Väidetavalt tahab autofirma puidu sadamasse lubamise eest 250 000 krooni.

Esma Auto tegevdirektor Ralf Õng lükkab selle väite ümber. «Me ei küsinud neilt raha, ainult palusime, et nad kaid ära ei lõhuks. Olime peaaegu kokkuleppele jõudmas, kui puidufirma ühel öösel meie värava maha lõhkus,» on Õng nördinud.

Sadam on ainuke side välismaailmaga. Asjaõigus-

seaduse järgi ei tohi ainukest teed sulgeda ka siis, kui see pole tunnistatud üldkasutatavaks. Kuni vaidlus venib, kõrguvad palgikoormad kurvalt sadama kõrval liivaluidetel.

Looduskaitsespetsialist Veljo Ranniku arvab, et see puiduäri on üldse kahjumiga äri. Nii suure puidukoguse üle mere vedamine ei tasu ära, isegi kui saab Miiduranna sadamast mõne odava vana laeva, leiab ta. Edaspidi kavatsetakse Naissaarel raiuda vaid kohapealsete vajaduste tarbeks, sest puidu väljavedu pole mõttekas.

Rendikonkurentsis langes välja näiteks keskkonna-

kaitsjate ja Viimsi ametnike silmis usalduse kaotanud endine saarevanem Riho Peets. «Tema jutud olid alati utoopilised. Sajad miljonid dollarid olid tulemas ja Estline'i laevad pidid saareni sõitma. Sealjuures puudusid tal igasugused garantiid,» kirub Sau. Teine kandidaat oli soomlane Virolainen. «Ka temal oli ebapiisav garantii. Peale selle teadsime tema mahhinatsioonidest nii Soomes kui Eestis.»

Utoopilisemate kavatsuste kilda kuulub ka näiteks graafik Tõnis Vindi eelmise aasta kevadel välja pakutud idee ehitada saarele pilvelõhkujad ja rajada sinna tuleviku uurimise ja õppekeskused.

Esma Auto osanik Jaak Ginter lubas veel mullu kevadel, et Naissaarele tuleb hotell, restoran, sajakohaline jahisadam ja sadamat süvendatakse nii, et sinna saaksid randuda suuremad lõbusõidulaevad, kus turistid saaksid ööbida. Turistide leidmisega pole probleeme, lisas Ginter, kes on ka reisifirma Estonian Holidays osanik.

Samas ei luba looduspargi staatus Naissaarele korraga rohkem kui 500 inimest.

Esma Auto tegevdirektor Ralf Õng mõtleb märksa maisemalt. Ta arulteb, et järgmisena võtaks ette tualetid, võib-olla saab Pharega rääkida puhastus-

seadmetest. Pakkumine on tehtud merealuse elektrikaabli vedamiseks saarele, mida praegu elektrifitseerib kolm generaatorit. Vajaminevad 10 miljonit krooni loodab Õng saada riigi taskust.

Kuni ärimehed ja ametnikud Naissaare rahastamise üle mõtteid mõlgutavad ja sente veeretavad, elab saarel aasta ringi vaid kümme inimest ja suviti jahiga Naissaarele purjetavad uusrikkad looduspargi restoranist ja selle tagusest mustikametsast kaugemale ei kipu.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt