5 jaanuar 1999

Läti valitsuse seatemp

Läti valitsus esitas seimile ajutise sealiha ja elussigade impordikvootide kehtestamise eelnõu, mille järgi võib Eesti Lätti vedada 13 tonni elussigu ja 45 tonni sealiha kuus. Leedu vastavalt 22 ja 7 tonni. Viimased 5 kuud on Eesti sealihaeksport Lätti olnud ca 400 tonni kuus. Täna arutab nn lihasõjaks kutsutud tüli Balti riikide vabakaubanduslepingu ühiskomisjon. Ka neljapäeval kohtuvad Eesti ja Läti peaministrid arutavad muuhulgas kahe riigi vahelisi kaubandusprobleeme.

Äripäeva arvates on Eesti jaoks ainus lahendus kasutada diplomaatilist survet. Siin on nüüd koht, kus riik peab sekkuma ning operatiivselt tegutsema.

Balti ühtsus paistab juba pikemat aega olevat lihtsalt ilus müüt, mis vaid härradele Merile-Ulmanisele-

Adamkusele ?ampanjaklaasi kõrvale jutustada kõlbab.

Balti riikide vahel on vabakaubanduslepe küll sõlmitud, ent sättega, mis lubab riigil kehtestada kaitsemeetmed, kui turg või osa sellest on oluliselt kahjustatud.

Kvootide probleem tõusis teravalt üles septembris. Eesti lihaeksport Lätti suurenes küll mais, ent on pärast seda olnud stabiilne. Eesti välisministeeriumi väitel pole Läti seni esitanud andmeid, mismoodi Eesti sealihaimport sealset turgu oluliselt kahjustanud oleks. Läti kuulutas läinud aasta katastroofiaastaks ja tõlgendab seda nüüd võimalusena kvoote rakendada.

Läti välisminister Valdis Birkavs on pidanud võimalikuks, et Eesti rakendab vastumeetmed näiteks Läti piimale. Vastumeetmed (kvoodid, tollid) oleksid küll tõenäoliselt meeltmööda meie tolliideoloogidest maapoliitikutele, ent samas mõttetud ja kahjulikud. Möödunud aasta 10 kuu jooksul vedas Eesti Lätist sisse kõigest 8000 tonni piima. Pealegi kannataks protektsionismi tõttu Eesti kui avatud majandusega riigi maine.

Tüli algust seostatakse Rakvere lihakombinaadi otsusega sulgeda tütarettevõtte Rigas Miesnieksi tapamaja. Niisiis võiks lähtuda ka sellest, et riik ei peaks midagi tegema -- tegemist on ettevõtja riskiga. Samas tuleb probleemi vaadata laiemalt, tegemist pole ainult Rakvere-keskse, vaid Eesti-keskse küsimusega.

Lisaks sellele, et kannatavad Eesti seakasvatajad, ei saa sellest olulist kasu ka lätlased. Rakvere on lubanud kvootide ja tollimaksu kehtestamisel Miesnieksi liha hakata tooma EList, millele Läti kehtestas aasta algul 37,8% imporditariifi. Kvaliteetne Läti liha on ka selle kõrval liiga kallis. Niisiis kannatab eelkõige lätlasest lihasööja. Lihatootja võib kergema nahaga pääseda, kui Läti kavatseb tolliraha tootja doteerimiseks kasutada.

See, et septembrikuised Tõrva-läbirääkimised kahe riigi põllumajandusministrite vahel liiva jooksid, on mõistetav. Andres Variku ülesanne oleks mitte põllumeeste patsutamine ja küsitava adressaadiga ikaldustoetuste jagamine, vaid pigem põllumajandustoodetele turu otsimine. Samas on ta ise sama tolli-kvoodi-ideoloogia pooldaja. Ja on väga raske tõestada kellelegi tema seiskohtadele risti vastu käivat. Eesti võib loota vaid ühiskomisjoni liikmete ja Mart Siimanni diplomaatilisele veenmisoskusele.

Muuhulgas tasuks Eesti poolel Läti tähelepanu juhtida ka sellele, milline signaal Euroopa Liidule võiks olla ELi pürgiva riigi kehtestatud imporditariifid ja kvoodid ELi või sellega ühinemiskõnelusi pidava riigi suhtes.

Hetkel kuum