Tõnis Arnover • 10. jaanuar 1999 • 2 min
Jaga lugu:

Euroopa Liidu dilemmast ja laienemisest

Kusjuures huvitaval kombel ei ole kivi ette jäänud mitte vöörile (ELi pürgijate probleemid), vaid ahtrile, mis tähendab, et laev on sisse pannud tagasikäigu, kui ELi rikkamad riigid on pärast liidrite vahetumist hakanud klaarima vanu arveid.

Seni on veel kõik võimalik, ehkki lahendust ei paista kuskil. ELi laienemiseks pole vaja muud, kui 24. ja 25. märtsil Brüsseli tippkohtumisel vastu võtta Agenda 2000 ehk kinnitada ELi sisemised reformid (eelarve, põllumajanduspoliitika ja vaesemate piirkondade toetamise finantseerimine). Aga sinna kivi alla ongi vähk maetud, sest eelarve on riigiti paigast ära. Saksamaa üksi maksab aastas 176,8 mld Eesti krooni rohkem, kui ise vastu saab. Teine suurriik Suurbritannia maksab ainult 10,3 mld rohkem.

Põhjus, miks britid nii vähe maksavad, on selles, 1980. aastate algupoole vehkis Briti tollane peaminister Margaret Thatcher kõigil ELi tippkohtumistel oma käekotiga ja ähvardas ELi integratsiooniotsustele veto panna, kui Briti osamaksu 2/3 võrra ei vähendata. Ja britid said oma lõpuks tahtmise. Nüüd on täpselt sama taktikat asunud kasutama Saksa kantsler Gerhard Schröder, kes deklareerib: «Oleme väsinud sõjajärgse verehinna maksmisest. Kui meie osamaksu kohe ei vähendata, siis blokeerime ELi laienemise.»

Kindlasti on tal omamoodi õigus, paraku on ELi eelarve nullsummaga mäng, ehk kui üks maksab vähem, peab teine rohkem maksma, aga seda ükski riik teha ei taha. Nii jõuamegi Euroopa dilemmani, mille on tabavalt sõnastanud Belgia peaminister Jean-Luc Dehaene: «Keegi ei taha rohkem maksta, mõni tahab vähem maksta, keegi ei taha vähem saada ja laienemiseks on vaja leida lisaraha.»

Euroopa komisjon on koostanud soovitused, kuidas netomaksjad saaksid suuremat kompensatsiooni, britid loobuksid osaliselt oma soodustusest ning prantslased, hispaanlased, iirlased jt maksaksid veidi rohkem. Aga Briti peaminister Tony Blair, kes tüürib riiki rahaliitu, ei saa loobuda paruness Thacheri kättevõidetust, kui ta ei taha, et rohked euroskeptikud ei süüdistaks teda riigireetmises. Sama lugu on Hispaania peaministri José Maria Aznariga, kes peab kaitsma ELilt aastas puhtalt saadavat 93,6 mld krooni, mille tema eelkäija Felipe Gonzales 1992. a välja kauples. Ja Prantsusmaa president Jacques Chirac ei saa kuidagi nõustuda põllumajandustoetuste vähendamisega, sest ELilt sel otstarbel saadavad 174,2 mld krooni moodustavad poole talunike sissetulekust. Taganeda pole kuhugi, sest maatöötajaskond on pärast sõda kahanenud kolmandikult 4%-le ja aastas läheb pankrotti umbes 40 000 talu.

Luigel, haugil ja vähil on oma dilemma lahendamiseks aega 2,5 kuud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt