2. veebruar 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Hoonesse tulekahju hoiatussüsteemi valides eelista kindlamat

Tulekahju ärahoidmiseks kasutatakse tänapäeval kompleksset meetmete ja süsteemide kogumit, arvestades hoonete eripära, kõrgust, funktsioone jne. Ohutussüsteem peaks andma õigeaegse märguande evakueerimiseks ja samaaegselt teatama ka ametkondadele ohust ning selle asukohast.

Kuna Eestis paigaldatakse hoiatussüsteeme eelkõige sellepärast, et see on kohustuslik, siis paigaldatakse hetkel valdavalt odavat ja ebakindlat tehnikat -- tavaliselt kollektiivsüsteeme.

Tulekahju automaatse hoiatussüsteemi puhul on võimalik valida kollektiivse ja analoog-adresseeritava süsteemi vahel.

Seal, kus aadress-süsteem annab teate tuleohu kohta anduri täpsusega (minimaalselt 4 m raadiusega ohukoldest), on kollektiivsüsteem võimeline ohust teatama vaid hoone, selle korruse või korruse osa täpsusega.

Tõsi küll, teade ohu kohta antakse samal ajal, kuid kui ohuallika leidmiseks tuleb läbi käia terve hoone või osa sellest (hotell, haigla), siis tekib küsimus süsteemi otstarbekusest (põhjendatud võiks taoline süsteem olla väikeasutustes).

Teine aadress-süsteemi eelis on see, et ta võimaldab anda tulekahju eelteateid, st ühe anduri rakendumisel on mõne aja jooksul võimalik otsida üles häire põhjus ning võimaluse korral see kohe kõrvaldada suuremaid abijõude mobiliseerimata.

Kui aga rakendub veel teine andur või kui häda on juba nii suur, et ise hakkama ei saa, saab lähimast häirenupust vallandada täishäire, mis edastatakse sidevahendite abil valvefirmasse.

Paraku ei ole Eesti päästeametil praegu selliseid signaale vastu võtvat aparatuuri ja häiresignaale võtavad vastu vaid turvafirmad. Kuna need ei tegele kustutamisega, vaid edastavad signaali päästeametile, siis kannatab abi saabumise operatiivsus oluliselt.

Kollektiivse tulekahjusüsteemi valvetsoonis võib olla kuni 20 andurit kuni 20 ruumile. Kui arvestada seda, et pakutakse kuni 32 tsooniga keskpulte kuni 640 andurile, siis jääb ülevaade süsteemis toimuvast väga häguseks.

Süsteemi valikul ei tohi otsustada ainult selle soodne hind, vaid ka teadmine, turvaseadmed töötaksid õigesti ning tõrgeteta.

Aadress-süsteemi kolmas väga suur eelis kollektiivsüsteemi ees on see, et ta näitab suurel ning hästioleval displeil, kust on häire pärit -- millise hoone millisest tiivast, ja millise korruse mis numbriga ruumist.

Kuna tavaliselt paigaldatakse ja kasutatakse kollektiivsüsteeme, mis ei oma sellist info kuvamise võimalust, ning kuna süsteem on üles ehitatud tunduvalt lihtsamal (odavamal) tehnoloogial, on juurdunud arusaam, et valehäired on tavaline nähtus. Selline suhtumine sai saatuslikuks Halinga hooldekodule, mille pult lülitati süüdimatult välja.

Sellest, et süsteem aga üldse ei tööta, ei teatagi, sest pult häiret ei anna ning kõik tundub olevat korras. Ohutunde puudumine on eriti ohtlik, sest inimesed, kes n-ö valvatud hoones viibides arvestavad, et neid hoiatatakse aegsasti, ei oska aimatagi, et oht võib tegelikult eksisteerida.

Samuti võib mittetöötava hoiatussüsteemiga varustatud hoones muutuda inimene hooletuks ning sellega omalt poolt ohtu suurendada.

Ka hea tehnika ostmisel lööb välja veel N Liidu ajast juurdunud väärarvamus, et tulekahjuanduriks peab olema temperatuuriandur.

Kaasaegsed keemilised materjalid tekitavad läbipaistmatut ja mürgist suitsu. Ruum mattub suitsu kiiresti, kuid andurit aktiviseeriva temperatuurini jõutakse tunduvalt pikema ajaga (siis, kui leegid on juba suured).

Tuleb meeles pidada, et saatuslikuks saavad üldjuhul suitsus olevad mürgised gaasid, mitte tuli ise.

Autor: Ants Väinsalu

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt