7 veebruar 1999

Inflatsioon valimisvankri ette?

Ma ei kadesta neid, kes peavad kirjutama valimisprogramme. Millegipärast tiritakse erakondade valimiskampaaniasse kaasa kõik, mis annab, isegi (apoliitilised) majandusnäitajad. Ma saan aru, kui erakonnad lubavad majanduskasvu jätkumist, aga kui lubatakse inflatsiooni jätkumist, siis paneb justkui õlgu kehitama. Käitumispsühholoogia kinnitab, et kollektiivselt kiputakse tegema suuremaid lollusi kui üksipäini. Inflatsiooniteema on saanud kasvõi Siim Kallase ja Janno Reiljani vahelise tapluse tallermaaks.

Siim Kallas ütleb, et inflatsioon aitab lükata rahalised suhted, mis on paigast ära, uuesti paika, pidades silmas näiteks õpetajate ja arstide palku.

Pole aga sugugi selge, kas inflatsioon ei lükka need mitte veelgi rohkem paigast ära. Ega teisedki töötajad samal ajal maga. Algab armutu võidujooks ajale, kes komistavad, tallatakse jalge alla. Pigem muutuvad edukad inflatsiooni tingimustes veelgi edukamaks ja mahajääjad jäävad veelgi kaugemale maha.

Inflatsioon kui üldine hindade paisumine on sama, mis universumi paisumine -- kõik kehad kaugenevad üksteisest, mitte ei lähene.

Janno Reiljani arvates lauldakse inflatsioonile oodi seepärast, et lauljatel endil on suured laenud peal. Nii muutub laenu tagasimaksmine aja jooksul kergemaks. Suure laenukoormaga pseudorikkad võivad tõesti inflatsioonist leevendust saada. Kaalukauss on inflatsiooni tingimustes laenuandjate ja -võtjate vahel tõepoolest viimaste kasuks.

Kuid siin ei maksaks arvata, et laenuandjad on pangad, kes võiksid ka kahju saada. Kaugeltki pole see nii. Pangad inflatsioonist üldjuhul võidavad, sest intressimarginaal hoiuste ja laenude vahel suureneb. Hoiupank maksis ka marulise inflatsiooni ajal jooksvale hoiusele intressi 2 protsenti aastas. Seega lööb inflatsioon eelkõige hoiustajaid, sest nende raha ju seisab... Kui tahta olla pateetiline, siis maksavad inflatsiooni kinni heausksed hoiustajad.

Kõige kiirema inflatsiooni tekitaks hoopiski krooni devalveerimine. Kuid millegipärast on üsna levinud arvamus, et krooni devalvatsiooni korral ei suuda keegi oma laene tagasi maksta, sest laenud on üldjuhul seotud Saksa margaga. See tekitab omapärase patiseisu, mis räägib inflatsiooni kasulikkuse vastu.

Kahjuks on devalvatsiooni ja inflatsiooni suhtes kõige tundlikumad väikese, kuid stabiilse sissetulekuga elanike grupid: pensionärid, invaliidid, abirahade ja toetuste saajad jne. Keskmise palga saajad on paremas olukorras -- keskmine palk pole inflatsioonile suurt alla jäänud.

Ka ilma laenukoormata pärisrikkaid puudutab inflatsioon üsnagi ebameeldivalt. Aeg haukab rasvaseid suutäisi nende varandusest. Seepärast kulubki rikka maailma aeg võitlusele inflatsiooniga.

Ja selles võitluses on nad ka märkimisväärset edu saavutanud: 15-liikmelises Euroopa Liidus mõõdeti inflatsiooni aastamääraks 1 protsent. See on stabiilsus tegelikkuses! Euroopa Liidus kuluks endine Hoiupank marjaks ära, lihtne hoiustaja teeniks aastaga protsendi puhtalt.

Siim Kallas ütleb, et koos inflatsiooniga pidurduvad vajalikud ümberkorraldused. Võib hoopiski väita, et sotsiaalsed ümberkorraldused sellega alles algavad. Mis huvi on inimesel koguda raha pensionifondi või -kindlustusse, kui iga aasta haukab sellest ära 7--8 protsenti, kusjuures fondi või kindlustuse garanteeritud kasvik on sellest vaevalt pool. Nooremal inimesel on pension aga isegi 40 aasta kaugusel!?

Sõltumatu Hardo Pajula muretseb hoopiski deflatsiooni (hindade languse) pärast Eestis. See mure on küll asjatu. Deflatsioon allub väga hästi administreerimisele: selle kaotaks momentaalselt kas teine de-, krooni devalvatsioon, või monopoolsete hindade tõstmine.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum