Inno Tähismaa • 8. veebruar 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Kas laseme ennast kägistada?

Kujutame ette, et valimised on läbi. Ülekaaluka võidu saavutasid Keskerakond ja Maarahva erakond, kes lubasid rikkust ja õnne kõigile kodanikele. Vaatame, mis meiega siis juhtuma hakkab.

Esmalt kehtestab valitsus astmelise tulumaksu, mille järgi hakkavad kõrgepalgalised andma rohkem ära ja madalapalgalised saavad juurde. Kes varem end ülikoolis haris, rügas rohkem tööd teha ja võttis pangast laenu, et oma perele korralik eluase muretseda, see peab nüüd vaatama, kuidas laenude tagasimaksmisega toime tulla. Sest valitsus võtab temalt endisest rohkem ära.

Neile, kes õppimise, töö ja kodu loomise asemel pidu pidasid, naeratab nüüd õnn. Valitsuse otsusega antakse neile raha juurde, lootuses, et nad lõpuks ometi looksid keskklassi, millel põhineb kogu ühiskonna tulevik.

Valitsus hakkab edendama põllumajandust. Suurele osale importtoiduainetele kehtestatakse kõrged maksud, mis kergitab kõigi toiduainete hinda. Suur osa elanikkonnast imetleb poeriiulitel ülikalleid puuvilju, piimhappebakteriga Gefiluse jogurteid ja vere kolesteroolisisaldust vähendavat Benecoli margariini. Selle asemel lähevad hästi kaubaks pisut odavamad kodumaised õunavissid, jogurtid, margariin ja sealiha, mis kehva kvaliteedi tõttu välismaal turgu ei leia.

Vähehaaval hakkavad lahkuma spetsialistid, kes ei näe enam motivatsiooni arenguks. Nende kannul pakivad asjad kokku välisinvestorid, kes lootsid neidsamu spetsialiste kasutada oma plaanide elluviimiseks. Välisfirmade lahkumine tähendab aga omakorda lööki riigieelarvele, sest suur osa inimesi jääb tööta, maksud jäävad saamata ja töötute eest tuleb hakata hoolt kandma.

Tööpuuduse ja toiduainete kallinemise tõttu tekivad linnades rahutused. Jõudu koguvad mitut liiki ametiühingud. Rahutuste ärahoidmiseks on valitsus sunnitud veelgi kergitama makse, et raha rahulolematutele jagada. Kõrgemad maksud lämmatavad efektiivselt ja kasumlikult töötanud ettevõtted, kes lähevad üksteise järel pankrotti.

Põllumajandustootjatel läheb tänu toetustele hästi. Suur osa rahvastikust kolib maale ja hakkab ise endale toiduaineid kasvatama, sest hinnad on tollimaksude tõttu roninud lakke ja linnas on raske hakkama saada.

Et toiduainete hinnatõusu hukutavat mõju ära hoida, kehtestab valitsus teatud toiduainetele miinimumhinnad. Riigi toetusega odavad toiduained kaovad poelettidelt. Taas tuleb ajakirjanduses käibele sõna defitsiit.

Riigieelarve tasakaalus hoidmiseks ja lubatud toetuste ning pensionide määra tagamiseks otsustab valitsus devalveerida rahvusvaluuta. Saksa margaga seotud pikaajalist laenu võtnud kaotavad suure osa oma rahast. Laenuintressid tõusevad.

Rahva ostuvõime kahaneb märkimisväärselt, kallinenud toiduainete tarbimine väheneb ja põllumajandustootjad satuvad järjekordselt raskustesse. Et põllumajandust toetada, kergitab valitsus veel makse. Mitmed ettevõtted pankrotistuvad, tööpuudus kasvab. Rahapuudus ja kõrged intressid võtavad põllumajandusettevõtjailt võimaluse teha investeeringuid kaupade kvaliteedi parandamiseks. Ettevõtted jäävad üksteisele võlgu, krooni kurss on heitlik ja maksevahendina võetakse käibele kaubad.

Algavad rahvarahutused, inimesed nõuavad kindlakäelist juhti. Uus juht riigistab kõik ettevõtted, kehtestab erakorralise olukorra ja paneb rahva sõjaväe kaasabil tööle ülla eesmärgi nimel.

Tuleb vast tuttav ette. Suure tõenäosusega Keskerakond oma vasakpoolseid lubadusi ellu ei vii, vaid kasutab neid valijatega manipuleerimiseks. Nii näiteks ei erine Keskerakonna valimiskampaania alustala, progresseeruva tulumaksu põhimõte millegagi praegusest, kus valitsus juba rakendab samasugust maksusüsteemi nn maksuvaba miinimumi kaudu.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt