9 veebruar 1999

Omavalitsustelt seitse nahka

Lääne-Euroopa eripäraks on olnud, vähemalt viimasel kuuel sajandil, iseotsustamise õigus kohaliku omavalitsuse tasemel. Demokraatliku ühiskonna märksõnaks on fiskaalne de-tsentralisatsioon, st kohalikule omavalitsusele jäetakse oma maksubaas, mille suurust ta saab hinnata ja muuta vastavalt talle pandud või võetud kohustustele.

Tänases Eestis on käimas totaalrünnak selle demokraatia nurgakivi hävitamiseks, seejuures on ühinenud poliitikud, valitsus ja ametiühingud.

Poliitikud pakuvad välja järjest uusi ja utoopilisemaid tulumaksusoodustuste ning maksumäärade alandamise kavasid, mainimata, kuidas kompenseeritakse omavalitsuse kaotatud maksubaas. Keskerakond kavandab oma uhkes progresseeruva tulumaksu eelnõus selle nurgakivi lõplikku likvideerimist -- tulumaks laekub riigile ning ametnik otsustab, kui palju raha mingi omavalitsus parajasti vajab.

Ametühingud koos valitsusega lepivad omavahel kokku omavalitsuste kohustuste suurendamises (nt haridustöötajate palgatõusus, mis puudutab ka pedagooge) nende arvamust küsimata. Valitsus laob igal aastal omavalitsustele uusi ülesandeid, kuid unustab millegipärast alati ära, kuidas katta suurenevaid kulusid. Selline olukord kestab vaatamata sellele, et neli Eesti seadust (põhiseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse, riigi- ning valla- ja linnaeelarve seadus) rõhutavad riigi kohustust kompenseerida kõik omavalitsustele pandud kohustused.

Igasuguse finantsplaneerimise esmane eeldus on tulubaasi ennustatavus. Eesti omavalitsuste tulubaasiks on 90% ulatuses üksikisiku tulumaksust laekuv osa.

Ennustamaks tulude voogu ajas tuleks teada, kuidas tulusaajad jagunevad omavalitsuste lõikes. Seni ei olnud sellise teabe saamine üldse võimalik, sest teave lihtsalt puudus. Alates 1. jaanuarist kehtiva korra järgi tuleb tulu siduda isikuga ja deklareerida maksuametile. Seega on alles aasta pärast võimalik hakata hindama, kui palju läheb riigikogu antud 300kroonine lisamaksuvabastus maksma omavalitsustele.

Riik ei ole jätnud omavalitsustele võimalust reguleerida ka põhilise tuluallika, maksutulude baasi. Maamaksust laekuvad summad on liiga väikesed, et selle määra muutmine midagi mõjutaks. Kohalike maksude seadus oli algusest peale kirjutatud vaid plaanitäiteks ega võimalda kohalikke makse kehtestada märkimisväärses ulatuses.

Tõsi, siin peitub teinegi probleem -- eestlane ei ole valmis demokraatlikuks valitsemiseks, iseotsustamiseks ja vastutuseks langetatud otsuste eest. Volikogu energia koondub raha jagamist määravatele otsustele, kui aga viia jutt sellele, kuidas jagatavat hankida, nt suurendada maksukoormust, siis on kõigil suu vett täis, sest keegi ei julge osaleda sellise ebapopulaarse otsuse tegemisel. Isegi siis mitte, kui täiendavast maksust saadava raha parandaks heaolu ja paljudele elanikele tähendaks see otsest rahalist kokkuhoidu.

Eesti on alustanud inimõiguste kaitsmise sildi all totaalselt vastutusvaba riigi loomise eksperimenti, millesse viimasel ajal on eriti energiliselt lülitunud ka õiguskantsler ja president. Keegi ei tohi teada, kui palju ametnik teenib või mille jaoks ta on endale kokku kahminud kaupa! Karjuva inimõiguste rikkumise näitena võiks mainida, et Rootsis üllitatakse avaliku raamatuna igal aastal kõikide tulusaajate töövõtu- ja kapitalitulud. Jääb vaid imestada, miks Rootsit pole veel ÜROst välja visatud ega allutatud OECD erijärelevalvele.

Omavalitsusele tähendab selline salastatus absurdset olukorda, kus igal elanikul on õigus nõuda hüvesid (nt lasteaiakohta, mida omavalitsus doteerib kuni 20 000 krooniga aastas), omavalitsusel pole aga õigust nõuda teavet, kas inimene on üldse kunagi makse omavalitsusle tasunud -- see on taas inimõiguste rikkumine. Tulemuseks on lihtsalt käegalöömine.

Autor: Paul Tammert

Hetkel kuum