14 veebruar 1999

Kas erastada Eesti Energia nii nagu Eesti Telekom?

Ärilisest aspektist on seda varianti mõeldud ja see on ka kasulik. Kui börsi kaudu erastatakse, siis peab sellisel ettevõttel olema strateegiline partner, kes on garandiks, et aktsiate väärtus ei kao. Strateegiline partner peab olema maailmas aktsepteeritud. Kuid tegemist on ka poliitilise küsimusega, et kuidas on rahvale ja riigikogule vastuvõetav riigipoolse kontrolli äraandmine energeetikas.

Kõige olulisem on usaldusväärse regulaatori loomine. Kui on hea regulaator, kes kontrollib turgu ja hinda, siis ma ei näe mingit takistust erastada analoogse skeemi järgi kui Telekom.

Parem oleks muidugi, kui elektrijaamad ja jaotusvõrk kuuluvad eri omanikele. Samas võib Eesti-sugusele väikeriigile olla oluline rahvusliku energiatootmise säilitamine. Üks põhjus on kaubandusbilanss, teine tööhõive.

Mida me oma energeetikutega peale hakkame, kui paneme nad konkureerima odavama elektrienergiaga. Venemaa müüb praegu Saksamaale elektrit 2 USA senti kilovatt-tund. Kui meil oleks turg Venemaa elektrile avatud, siis võime oma elektrijaamad ja kaevandused päevapealt kinni panna.

Ei arva nii. Olen mitu aastat arvanud, et eri äriühingute vahel tuleks ära jaotada elektrienergia tootmine, jaotus ja ülekanne. Kas neid eraldiseisvaid üksusi börsi kaudu müüa, on rohkem tehnikaküsimus.

Pikaaegse konkurentsi huvides on olukord Telekomiga võrreldes erinev. Telekomi puhul on konkurents siiski arenemas ja monopoolne seisund ei püsi enam kuigi kaua.

Energiasüsteemide puhul tuleb monopoliprobleemi suhtuda ettevaatlikumalt. Konkurentsi tekkimine ei ole isetegevuse korras võimalik ja sellepärast peaks riik sellele kaasa aitama.

Börsil müük on hea idee, kui see toimub läbipaistva raamatupidamise kaudu, et on ette teada tingimused. Telekomi puhul on aga nii, et tänase päevani on restruktu-reerimiskava puudutavad dokumendid salastatud isegi riigikogu eest. Sellist salajast börsile minekut ma ei toeta.

Oluline on, et toimuks avalik konkurss ja et enne ei valitaks välja mitte mingisugust strateegilist investorit. Strateegilisest investorist saab kohe strateegiline sponsor ja siis on normaalse lääneliku äriga lõpp. Milleks on vaja kedagi kaasata, et aktsiaid müüa? Kui Saksamaa müüs oma Telekomi aktsiaid, kas ta siis kaasas strateegilise investori? Ega Sonera ja Telia ei investeeri praegu ju Telekomi midagi, nad ei ole tegelikult strateegilised investorid.

Samuti on oluline, et aktsia hinnale ei seataks ülempiiri. Ülempiir seatakse ainult siis, kui tahetakse teha korruptsiooni Telia endise juhi Pekka Vennamo stiilis, et aktsiad saaks garanteeritult odavalt kätte ja et nad börsile tulles tõuseksid mitukümmend protsenti. Nii toimus ka Eestis.

Hetkel kuum