15 veebruar 1999

Ekspordigarantii pole otsetoetus

Eelmisel nädalal riigikogus vastu võetud ekspordi riikliku garanteerimise seadus loob meie ettevõtjatele välisturgudel tegutsemiseks senisest tunduvalt kindlama jalgealuse.

Kuna ajakirjanduses on vahel segi aetud ekspordi garanteerimine ja ekspordi subsideerimine, on põhjust seadust põhjalikumalt lahti kirjutada.

Mõneti lihtsustatult öeldes hakkab nüüd Eesti riik kindlustama teatud osas oma eksportööride neid riske, mida klassikaline kommertskindlustus väldib vormeliga force majeure. Ehk teisisõnu hakkab riik osaliselt korvama eksportööridele eeskätt poliitilistest ja looduskatastroofidest (sõjad, revolutsioonid, omandi konfiskeerimine või eksproprieerimine, üleujutused, maavärinad, orkaanid jne) tuleneda võivaid kahjusid. Seadus võimaldab garanteerida ka kommertsriske, kuid ainult neid, mida erasektori kindlustusseltsid ei garanteeri.

Kahtlemata on riikliku ekspordi garanteerimise süsteemi käivitamiseks vajalik rahaeraldus riigieelarvest. Kuid põhimõtteliselt hakkab riik läbi selleks loodud sihtasutuse ekspordikahjusid korvama garanteerimistegevusest laekuvatest tuludest. Need on peamiselt garantiipreemiad, mille suurus nagu klassikalises kindlustuseski hakkab sõltuma garanteeritava tehingu suurusest ja sihtriigi riskiastmest. Ja samuti muud maksed, mis tuleb ekspordigarantiid taotleval ettevõtjal dokumentide vormistamiseks tasuda. Riiklik ekspordigarantii pole tasuta poliis.

Seadus näeb ette, et kahju hüvitamise korras teostatud väljamaksed võetakse arvele sihtasutuse bilansis tema kohustustena riigi suhtes. Need väljamaksed tagastatakse riigile sihtasutuse garanteerimistegevuse tulevaste perioodide tulude arvel. Seega ei ole põhimõtteliselt tegemist maksumaksja raha kasutamisega, vaid halvimal juhul ainult riigieelarvest laenamisega. Lisaks on riigil olemas kanalid ja sidemed, et eksportööri välismaale kinnijäänud raha kätte saada.

Eesti kaubandus-tööstuskojas on juba pikemat aega käinud koos eksportööride töögrupp, kuhu kuuluvad mitmete oma ala juhtivate ettevõtete esindajad. See töögrupp on hoidnud ekspordi riikliku garanteerimise seaduse menetlemisel pidevalt silma peal ning on resultaadiga igati rahul. Rahul peaksid olema ka kõik teised ettevõtjad, sest Eesti on taas astunud sammu lähemale Euroopa Liidule. Euroopa Liidus lähtutakse ekspordi garanteerimisel Berni uniooni ja OECD nõuetest, millega meie värske seadus on igati kooskõlas.

Majandusministeeriumi haldusalas on juba loodud ekspordi krediteerimise ja garanteerimise sihtasutus. Nüüd jääb ainult soovida, et poliitiliste mullistuste aeg ei pärsiks sihtasutusel garanteerimissüsteemi käivitamist. Kõigepealt tuleb välja töötada eri riikide riskikoefitsiendid ning vajalik tüüpdokumentatsioon ekspordigarantii taotlemiseks. Valitsus peab oma määrustega reguleerima ekspodritehingust tekkinud kahju hüvitamise korra. Seaduse kohaselt on võimalik eksporditehingust tekkivat kahju hüvitada vaid kuni 70 protsendi ulatuses. Ka ei tohi ühele eksportöörile väljastatavate garantiide kogusumma ületada 30 miljonit krooni.

Kuna hüvitise maksmise aluseks saab olla üksnes tõsine poliitiline murrang või looduskatastroof, siis mingit hõlptulu siit ühelegi eksportöörile tekkida ei saa. Küll aga annab ekspordi riiklik garantii ettevõtjale kindluse minna ka nendele välisturgudele, kus ei saa rääkida poliitilisest ega looduslikust stabiilsusest. Ja just see ongi tugi, mida riik oma ettevõtjatele andma peaks.

Tasub teada, et enamikus välisriikides on 10--15 protsenti ekspordikäibest kaetud riikliku garantiiga. Mulle tundub, et ekspordigarantii kriitikud on olnud oma väljaütlemistes liigselt mõjutatud veel võimuloleva valitsuse otsetoetuste poliitikast. Nendele rahustuseks olgu lõpetuseks veel kord korratud -- ekspordigarantii pole otsetoetus, vaid riigipoolne signaal ettevõtetele ekspordi julgustamiseks.

Autor: Mart Relve

Hetkel kuum