15. veebruar 1999 • 2 min
Jaga lugu:

Mida peaks riik tegema Telekomi erastamisrahaga?

Raha paigutamisel tuleb lähtuda sellest, et riigis säiliks makromajanduslik tasakaal. Nii palju kui võimalik tuleks raha kõrvale panna ja hoida välisaktivates. See on tähtis riskide hajutamise mõttes, aga põhjusi on teisigi. Võib tekkida olukord, et seda raha ei saa nii kiiresti meie pankadest kätte, kui seda vaja oleks.

Osa rahast jääb Eestisse, sest eelarves on osa sellest ette nähtud mõne insves-teeringu katteallikaks. Mis puudutab likviidsuse juhtimist, siis see oleneb sellest, kui suur on riigikassa kassatagavara. Rahahulk Eesti krediidiasutustes ei tohi Telekomi müügi tõttu eriti suureneda. Vaatamata vastupidistele ootustele on olemas oht, et nii suured summad võivad tekitada taas mõtteid, mis pikaajalises plaanis pole meie majandusele tervislikud.

See on nii rumal tehing. See, et valitsus ei tea isegi, kuidas ja kuhu raha paigutada --üks minister räägib üht ja teine ametnik teist -- ületab igasuguse koomilisuse piiri. Kuna on nagu raha saadud, siis selle peaks panema infrastruktuuri. Ma ei välista siin ka riikliku programmi finantseerimist, olgu selleks kasvõi maanteede rajamine.

Mina näeksin eelkõige, et see kontsentreeritaks 21. sajandi tehnoloogiale ehk siis sellessesamasse telekommunikatsiooni ja eelkõige selleks, et uus tehnoloogia oleks kõigile kättesaadav. Täna see nii ei ole.

Praeguses makroökonoomilises keskkonnas pole kahtlust -- see raha tuleb paigutada stabiliseerimise reservi. Tegemist on ühekordse tuluga ja viimane, mida sellega teha, on kasutada jooksvate kulude katteks. Eelmine aasta lõppes ootamatult, st lubatud eelarve ülejäägi asemel puudujäägiga. Usaldus lubatud konservatiivse poliitika vastu on vaja säilitada. Tasub meeles pidada, et tänavuseks kavandatud valitsussektori kulude kasv on muu majandusega võrreldes väga kiire. Kuid puudub kindlus selles, et kulutusi tulude laekumise järgi korrigeeritakse.

Teiseks tuleb rõhutada, et täiendavaid kulusid nõudvad reformid (pensionireform) või kulusid vähendavad reformid (avaliku sektori reform) on pooleli või alustamata. Selge on vaid, et need nõuavad väga suuri ühekordseid kulusid ja selleks on vaja raha koguda (miljardeid aastas).

Mitte mingil juhul ei tohi katta eelarve jooksvaid kulutusi. Eesti-sugusel riigil peaks siiski olema reserv. Häda on selles, et parlament, võttes vastu eelarveseaduse, ei suutnud defineerida stabilisatsioo-nireservi eesmärki. Seega tuleks legaliseerida riigi raha reservi olemasolu ning kasutamise otstarve. See raha võiks olla seal.

Teiseks võiks osa sellest panna sinna, kust ta võeti, s.o infrastruktuuri, seejuures ei tohi vähendada olemasolevaid investeeringuid. Enne selle otsustamist vajame aga selgeid infrastruktuuri arengukavu.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt