Peep Sooman • 17. veebruar 1999 • 4 min
Jaga lugu:

Antiigikaupmees loodab vaistule

Antiigikaupmehe tööpäev on suhteliselt igav. Vaid iga veerand tunni järel külastab kauplust kunde. Iga sajas poodi siseneja osutub ostjaks. Seetõttu ei tõtta Langebraun klientidel hõlmast haarama ega hakka kaupa pähe määrima. Hetke ajel ostetakse vanavarapoest väga vähe, kunded kas viidavad lihtsalt aega, külastades kauplusi, või siis teavad väga täpselt, millist antiikset asja nad otsivad.

Talviselt külma päeva hommikul, mõned minutid pärast kümmet, kui Tallinna vanalinnas Rataskaevu tänaval asuv antiigipood avatakse, siseneb kauplusesse kaks pundunud silmadega noormeest. Sisenejad küsivad kaupmehelt: «Hobust tahad?» Langebraun tõuseb püsti, loivab noormeeste juurde, kiikab korra kilekotti ja raputab pead. «Mina varastatud kaupa müüki ei võta,» selgitab ta pärast kahtlaste noorukite lahkumist.

Antiigikaupmeestest arvatakse, et nad on vereimejad ja et neid kauba päritolu ei huvita, kurdab Langebraun. 99 protsendi varastatud kauba müüki võtmist suudan ma vältida, kiitleb kaupmees oma vaistuga, mis tundvat kohe ära pea kõik varganäod. «Ma olen ise ka varaste peale vihane, ükskord tuldi mulle pakkuma minu teisest kauplusest varastatud kraami,» hurjutab ta.

Langebraun peab end ausaks antiigikaupmeheks, kes kaupadele üleliia suurt vahendusprotsenti ei lisa. Tavaline juurdehindlus on 30--40 protsenti. Raha makstakse peo peale väheste asjade eest. Suuri, mitmekümne tuhande kroonise vaheltkasuga sooritatud tehinguid pole Langebraunil kas ette juhtunud või ei soovi ta neist lihtsalt rääkida. Maksuametiga probleeme ei ole, vastab ta kahtlustavale küsimusele, kas ta mitte riigiametnike kartuses suurtest tehingutest rääkida ei julge.

Küsimusele, kas tema kolme antiigipoe kuu kogukäive miljoni kroonini ulatub, hakkab kaupmees naerma. Pika pinnimise järel avaldab ta, et miljonilise käibe saavutavad kolm vanalinnas asuvat poodi ehk aastaga. «No ära ikka elab, muidu ei teeks ju,» seletab kaupmees.

Mina olen seda äri ajanud 1992. aastast alates, on mehi, kes on antiiki müünud minust viis aastat kauem, sõnab ta.

Langebraun sai rublaaja lõpus valuutaärikatelt petta. Kuna puurubladeks vahetatavad 100 dollarit ei kuulunud mehele endale, tuli võla tasumiseks minna Paldiski maantee turule kodust võetud antiikseid nipsasjakesi müüma. «Siis müüsin veel, siis üürisin praeguse Preatoni kaubamaja hoones Viru tänaval ruumid ja nii ta läks,» seletab tänaseks Tallinna kümne edukama antiigimüüja sekka jõudnu.

Tallinnas pidi olema ka selliseid antiigikaupmehi, kes ühe tehinguga sada tuhat krooni teenivad. «Minagi olen kuulnud, et üks kaupmees ostis mingi vidina, pärast selle maha müümist olevat päris viisaka auto ostnud,» jutustab Langebraun, kes ise sõidab 14 aastat vana Ford Scorpioga. Palju sõltub kaupmehe teadmistest ning õigel ajal saadud informatsioonist. Kui tuleks välja, et sellist pastakat on tehtud vaid üks ning valmistajaks mõni kuulus meister, siis tõuseks selle hind väga kõrgele, mudib Langebraun Äripäeva kirjutusvahendit.

Vahepeal on kauplusesse sisenenud paar uut külastajat. Vene rahvusest memm uurib üht samovari, katsub paari puunikerdist ning lahkub. Mõne minuti pärast sisenevad kaks meest -- eestlane ja soomlane. Küsivad metallist Lenini kuju. Kuna Langebrauni kauplusteketil sellist asja pakkuda pole, soovitab kaupmees osta musta värvi kipskuju. Mehed ei taha. Soomlane takseerib minuti mitukümmend tuhat krooni maksvat kellakappi ning lubab jõulude ajal tagasi tulla, et endale ikoon osta. «Soomes maksan ma sama summa markades, siin kroonides,» seletab põhjanaaber eestlasest kaaslasele.

Kui mehed lahkuvad, nendib Langebraun, et soomlase jutul on tõsi taga. «Soomlased ostavad Eestist antiiki kaunis tihti, samas võib Soomest saada seda, mida Eestis ei leidu,» seletab ta. Langebraun ise Soomes kaupa müümas ei käi.

Lõviosa antiigimüügi käibest annab jõukas keskklass, kes ka leheveergudel tundmatu pole. Nimesid ei soovi vanakraamikaupmees avaldada. Küll aga ostavad antiiki nii pankurid kui poliitikud, vahel harva ka Eesti naftabojaarid, kes otsivad eksklusiivseid ülemaailmselt tunnustatud suurmeistrite taieseid.

Kõige rohkem ostetakse antiigipoodidest mööblit ning väikesi portselanist nipsasjakesi. Inimesed on targemaks saanud, rikkad kliendid enam lolle oste ei tee. Parimad müügiartiklid on lauad ja toolid, sest eestlased on hakanud hankima antiikseid kodusisustuselemente.

Poolteise tunni pikkuse vestluse jooksul vanavarakaupmehega on poodi külastanud kokku viis inimest. Langebraun on vastu võtnud kolm telefonikõnet, kahes neist pakuti müüa vana kirjutusmasinat. Ühtegi senti pole kassasse juurde tulnud.

«Nullpäevi on meil tihti,» lööb Langebraun tüdinult käega.

Mina kollektsioneerin vanu küünlajalgu. Viimati ostsin enne jõule pressklaasist küünlajala ja suhkrutoosi. Kokku maksid need 520 krooni. Ma arvan, et mind võib liigitada vanavara ja stiilse mööbli huviliseks. Ma ei osta vanavara tihti, kuid siiski leian end kolamas vanavarakauplustes.

Kui leian mõne ilusa, sobiva ja rahakotile kohase antiikeseme, siis alati ostan. Aasta tagasi ostsin marmorist Pavel Bure lauakella, mis on 100-150 aastat vana. Maksis 11 000 krooni. Veel on mul antiikne oonüksist lauagarnituur, mille kinkis mulle naine Marica.

Ostsin antiiki täna, ostsin eile, ostan pea iga päev. Ostan Hans H. Luigega kahe peale omandatud Ammende villa sisustamiseks antiiki kogu aeg. Summad küündivad miljonitesse, täpset numbrit ei tahaks öelda. Tänagi ostsin ühe vana maali ja kandiku. Ise ma antiiki ei kollektsioneeri, niisama «oo, näe, vana vokk» ostja ma pole.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt