17. veebruar 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Mitte kantida! Telekomi raha

Eesti Telekomi erastamisest, mis vaatamata osa poliitikute vastutöötamisele siiski kindlasse sadamasse tüüris, laekus riigile veidi üle kolme miljardi krooni. See on Eesti jaoks suur raha, ja suur raha peaks käituma võimalikult ettevaatlikult, vähemalt stabiilsetes rahasüsteemides on see nii.

Kui väike raha võib veel lubada endale riskeerimist, siis suur, eriti riigi raha mitte.

Me mäletame veel hästi Maapanga püramiidi kuulsusetut lõppu. Koomas organismi hoidis rahatilgutite all just riik.

Maapanga lõpp oleks saabunud kiiremini ja tuhandetele hoiustajatele, sealhulgas riigile, valutumalt, kui oleks lõpetatud pangandusele ammu kaotatud organismi piinad. Aga ajad olid siis veidi teistsugused, mis ei lubanud riigil oma ametnike näol vajaliku otsustavusega sekkuda.

Meelest hakkavad juba minema -- kuigi ei tohiks -- Põhja-Eesti Panga ja Sotsiaalpanga kaotsiminekud pangandusmaastikult. Nendeski pankades oli riigi raha, ja palju.

Sotsiaalpangast õnnestus riigil oma raha küll päästa, ent mis juhtus, oli see, et rahaasutus ise varises lühikese ajaga kokku.

Paigutades Eesti Telekomist saadud raha ühekordse boonusena Eesti kommertspankadesse, võib ajalugu korduda. Kas on ikka tarvis panna uut alust püramiidskeemile, mis toetub riigi rahale?

Kui Rein Otsason koostas kommertspankade riskireitingu, siis pidas ta riigieelarvelist raha konkreetsele pangale tõsiseks riskifaktoriks. Vaadates tagasi Eesti panganduse lühiajaloole, kalduvad senised arengud Otsasoni arvamust pigem toetama kui ümber lükkama.

On õige, et kui Eesti püüab IMFi memorandumile kindlaks jääda ja paigutab Telekomi raha Saksamaale, siis on see raha lisaväärtuse tootmisest Eestist väljas. Samas on ta märksa kindlamini säilinud. Ent sada protsenti Telekomi rahast ei lähe nii või teisiti Eestist välja.

Oma tellimuse Telekomi rahale on riigikogujate näol andnud riigieelarve. Ja kaunis üksmeelselt, mis puudutab Telekomi rahale apelleerinud erinevaid fraktsioone. Sellega sai vastu võetud otsus, mis kasutab ühekordsest suurtehingust saadud raha igapäevavajadusteks. See raha, mida polegi nii vähe, jääb ju eelarve näol Eestisse.

Ehk osutub see summa, suurusjärgus nelisada miljonit krooni, piisavaks?

Huvitav paralleel. Eesti investorid said Telekomi aktsiaid neljasaja kolmekümne miljoni krooni eest. Ligikaudu sama suur on Telekomist eelarvesse planeeritav summa.

Et see summa jääb Eestisse, siis rahavoogudes Eesti ja välismaailma vahel ei muutu midagi. Raha vahetas ühes või teises pangas ainult kontonumbrit.

Välisinvestorite ostupakkumise, umbes kaks ja pool miljardit krooni, võiks paigutada stabilisatsioonireservi välismaale -- see raha oli välismaal ennegi.

Ma ei tea, kas niisugune statusquo säilitamine on hea, kuid üks variantidest on see sellegipoolest.

Investeeringud tulid, see on peamine, ent saadud raha ei paisata momentaanselt siseriiklikusse käibesse, kus see võiks tekitada näilise heaolutunde, võib-olla isegi eufooria. Eesti majandus jätkaks endistes tingimustes, mis võiks olla võrreldav treenimisega mägedes, kerges hapnikupuuduses.

Kas riigikogu ja Telekomi vahel ei peitu muidki vastuolusid?

Riigikogu hääletas Telekomi raha rõõmsalt eelarvesse sisse ja tuli siis vaevalt kuu aega hiljem, ja jällegi kaunis üksmeelselt, uue eelnõuga välja -- Eesti Telekomi ei tohi niisugusel kujul üldsegi erastada.

Võta või jäta -- nokk kinni ja saba samuti! Riigikogu ettenägemisvõime piirdub kahetsusväärselt lühikese ajaga, kuuga, või äärmisel juhul ajaga valimisteni.

Autor: Mati Feldmann

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt