Andrus Vaher • 25 veebruar 1999

Jamaica -- reggae ja rasta saar

Iga jamaikalane teab, et valgetel kasvavad kodus rahapuud, mida enne Jamaicale sõitu veidi raputatakse.

Esimese paari päeva jooksul jõuate mitmele mehele õlut välja teha, sest ka nemad on sattunud sama pildi peale, millele te püüdsite jäädvustada oma reisikaaslast. Märkamatult on teie käe või kaela ümber ilmunud mitu Jamaica värvides keed või punutud paelakest, mille hind on 5--10 USA dollarit (ca 70--140 kr)

Veel õpite ruttu ära kolm põhifraasi. Esiteks, respect -- kasutatakse nii tervituse kui hüvastijätu puhul; teiseks, jaa man (hääldada man, mitte män!) -- OK sünonüüm; ja kolmandaks, no problem, mis tähendabki seda, mida see tähendab.

Kuigi eurooplasele tundub, et Jamaical valitseb täielik kaos, on kohalike jaoks kõik no problem. Ja varsti märkategi, et kõik asjad siiski kuidagi laabuvad, kuigi keegi nagu ei vastuta. Inimesed on samas õnnelikud ning rahul. Reisi jooksul ei näinud ma ühtegi kurba ega väsinud jamaikalast.

Rastafariaani usk on Jamaical väga levinud. Selle austajad tunneb ära iseloomulike peenikestesse patsidesse või õigemini pusadesse põimitud juuste järgi. Rastade iidol on Jamaica kuulsaim reggae-muusik Bob Marley, kes suri 1981. a 36aastasena. Kuulsa muusiku sünnipäeva teavad Jamaical kõik. Rastade läheduses on alati tunda magusat marihuaana suitsetamise lõhna. Nad usuvad, et ganja (kohalik sünonüüm marihuaanale) viib neid jumalale lähemale. Kirikus rastad ei käi, kuigi kirikuid on Jamaical ühe elaniku kohta maailmas kõige rohkem. Rastad on alati valmis üksikutele naisturistidele raha eest meest tegema.

Turism on Jamaica olulisim sissetulekuallikas. Hoolimata üldisest madalast elatustasemest -- rahvuslik kogutoodang elaniku kohta jääb alla 2000 dollari aastas -- on jamaikalased üllatavalt kõvad raha küsijad.

Mõnest roostes plekktahvlist ja eterniidilatakast kokku pandud baaris küsitakse pudeli (341 ml) Jamaica õlle eest vähemalt 20 krooni, aga võidakse küsida ka 40. Veidi korralikumas rannaäärses söögikohas hakkab prae hind 6--7 USA dollarist (ca 85--100 kr). Tagasihoidlik õhtusöök kahele koos paari kokteiliga maksab vähemalt 30 USA dollarit (ca 420 kr).

Tõelise hinnaüllatuse pakub aga taksosõit. 4--5 kilomeetrit on 10 USA dollarit (ca 140 kr) ning see on juba niinimetatud fair price, sest alustuseks küsitakse 15 USA dollarit. Hind tuleb igal juhul kokku leppida enne taksosse istumist ja üldse enne igasugust jaa-sõna andmist.

Samas võib kohaliku marsruuttaksoga sõita 40 kilomeetri kaugusel asuvasse linna 1--2 USA dollari (ca 14--28 kr) eest. Tuleb ainult teada süsteemi ja õigeid takse.

Teed on Jamaical hästi käänulised, kitsad, väga auklikud ja kulgevad peamiselt rannaäärt mööda. Teid on vähe ja liiklus nendel on tihe. Kiirusepiiranguid ei ole või vähemasti ei pea keegi neist kinni.

Autot või ratast rentides tuleb arvestada, et liiklus on vasakpoolne ja kohalikud juhid armastavad kihutada. Peale pidevalt tuututavate ja kurvides kumme vilistavate autode on teel palju jalg- ja mootorrattureid, jalakäijaid ja koduloomi. Elu Jamaica teedel on odav. Meie hotellikaaslased olid siiralt rõõmsad, kui me renditud mootorrolleriga päevaselt matkalt tervetena tagasi jõudsime.

Regulaarset bussiühendust asulate vahel ei ole. Kohalik väikebusside süsteem toimib nii nagu meil vanasti marsruuttaksode puhul, ainult selle vahega, et 13kohalisse bussi paigutatakse 18 reisijat. Bussijaama kohta pead lihtsalt teadma, seal ei ole mingeid silte. Käib vaid kõva kisa ning reisijate rebimine oma bussi. Tuleb olla väga tähelepanelik ja rahulik, et mitte sattuda valesse bussi, ning ülimalt vähenõudlik reisimugavuste suhtes. Nõukogudeliku karastusega turist elab selle üle.

See-eest saab väga odavalt ja suhtelistelt kiiresti soovitud sihtpunkti. Nõrganärvilistel on soovitatav sõidu ajal silmad kinni hoida.

Nädalaga kõike muidugi vaadata ei jõua, ent paar soovitust Jamaica põhja- ja lääne-kalda osas julgeks anda.

Kuurortlinna Negrili kümne kilomeetri pikkune looduslik liivarand ja väikeste hotellide rida, mille katused ei tohi ulatuda üle kookospalmide latvade, jättis väga hea mulje.

Mõelge kaks korda järele, enne kui otsustate minna klaaspõhjaga paadiga korallrihvasid vaatama. Te maksate vähemalt 10 USA dollarit (ca 140 kr) näo pealt, kuid midagi eriti ilusat ja värvilist te selle raha eest ei näe.

Kui olete rannas esimese päikeselaksu kätte saanud, siis soovitan sõita Black Riveri jõe suudmesse. 15 USA dollari (ca 210 kr) eest saate poolteisetunnise giidiga laevasõidu mööda maalilist mangroovipuudega palistatud jõge ning suure tõenäosusega näete ka mõnda jões elavat metsikut krokodilli. Minu jaoks oli see laevareis parima hinna ja kvaliteedi suhtega turismitoode Jamaical.

Ühe päevaga käib Negrilist ära ka põhjakaldal asuvas Ocho Rioses. Linna lähedal asuv Dunn's River on kuulus oma maaliliste koskede ja kärestike poolest. 6 USA dollari (ca 85 kr) eest saate pileti, mis annab teile võimaluse teha meeldejääv mitmesajameetrine jalgsimatk mööda kohisevaid kärestikke.

Isehakanud giid näitab, milline näeb välja leivapuu vili.

Jamaica tüdruk külatänaval koos suhkruroo varrega.

Negrili rand vihma eel. Ähvardav äikesepilv on ranna päevitajatest tühjaks ehmatanud.

Väsinud, aga õnnelik ? äsja on lõppenud kamikazelik rollerisõit Jamaica teedel.

Hetkel kuum