4 märts 1999

Kogu järelevalve Eesti Panga kätte

Jää on hakanud liikuma ses mõttes, et saaks ühendatud kolm finantsjärelevalve inspektsiooni, mis on iseseisvalt töötades ebaefektiivsed ja killustatud. Nagu keskaegsed väiksed vürstiriigid.

Meie väiksed vürstiriigid on panga-, väärtpaberi- ja kindlustusinspektsioon. Nende tegevus või tegevusetus, pigem siiski viimane, on saanud tihti kriitika osaliseks. Et ühendamine on vajalik, selles on enam-vähem kõik veendunud.

On välja pakutud ka kolm lahendusvarianti, kelle alluvusalas ühendinspektsioon võiks tööle hakata. Need on kas Eesti Pank, valitsus või sõltumatu institutsioon.

Minu arvates peaks ühendinspektsioon alluma organile, millel on siiani kõige rohkem infot ja millel on ka tulevikus kõige parem ligipääs infole. Ei ole vähimatki mõtet luua uut järelevalvet, kui ta on finantsvaldkonnas toimuvast isoleeritud. See ainult diskrediteeriks järelevalve mainet; tahaks loota, et see pole uuenduse tagamõte.

Senised inspektsioonid on töötanud, kuidas kunagi. Pangainspektsioon kui kolmest mõjuvõimsaim organ on üldjuhul suutnud panku ohjata. Tema ees tuntakse aupaklikkust. Kahetsusväärseks möödalasuks tuleb lugeda ainult mittesekkumist Maapanga isetegemistesse, kui viimane enam pangandusnormatiive ei täitnud. Pole mingi uudis, kui väita, et Maapank läks põhja väärtpaberikeemiaga.

Kommertspankade tegevust reguleerib krediidiasutuste seadus, selles mõttes on lugu parem kui väärtpaberitega, kus pädevad seadused puuduvad.

Vaadates tagasi peaaegu kolmele börsiaastale, jääb mulje, et väärtpaberijärelevalvest pole eriti keegi huvitatud. Kas järelevalvest on huvitatud maaklerid? Vaevalt, sest tehingute mahud ja kasumid on nende leib. Kas pangad? Samuti mitte, sest maakleritasud ja kasumid laekuvad kokkuvõttes panga tuludesse (80% börsikäibest liigub läbi pankade). Ka riigikogu enamusele jääb asi veidi kaugeks, sest pole algatatud ega vastu võetud vajalikke seaduseelnõusid, millega kelme vastutusele võtta. Seetõttu laiutavad börs ja väärtpaberijärelevalve käsi. Uuelt riigikogult ootaks ka ses vallas aktiivsemat tegevust. Kõige vähem on järelevalvest huvitatud spekulatiivse iseloomuga investorid ise.

Kindlustuse vallas toimuvast on vähem kuulda olnud, välja arvatud see, et seltsid on üldjuhul raskustes. Kas on näiteks investeeritud liialt börsile või on tariife langetades liiga agressiivselt haaratud turuosa. Tendents on kindlustusseltside koondumine pankade juurde, kusjuures pangad on rohkem huvitatud stabiilsemast elu- ja pensionikindlustusest kui riskantsest varakindlustusest.

Tundub, et nii väärtpaberi- kui ka kindlustustegevus käib väga suures osas läbi kommertspankade. Ridamisi kaovad väikesed väärtpaberikontorid ja üha suurem osa tehinguid tehakse pankade vahendusel.

Iga endast lugupidav pank loob või on loomas oma (elu)kindlustusseltsi. Seega hargnevad ja põimuvad pankades enamik vajalikest niidiotstest. Kui nüüd ühendinspektsioonil ei ole ligipääsu pangale, on lahing juba ette kaotatud. Võidakse lihtsalt viisakalt vastata, et kõige puhul, mis on pangas, on tegemist pangasaladusega, ja kõik. Seepärast on minu arvates edukas see strateegiline variant, mis valdab finantsmalelaua tsentrit, s.o kommertspanku. Seega kõige paremad ?ansid pankade tegemistel silma peal hoida on ikkagi Eesti Pangal.

Rääkides valitsusele kuulumisest, oleks see paremuselt järgmine variant. Ent samas on väärtpaberiinspektsioon näidanud oma hambutust just andmete kättesaamisel pankadest.

Kolmandale (sõltumatule) ehk sisuliselt eraalgatuslikule finantsjärelevalvele ma punkte ei annaks.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum